| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Pronksmiis presidendis! | | | | Ruitlasõ Olavi, lihast ja luust miis | | | Mu meelest võinu seo lihast ja luust presidendijama ülepää är jättä ja pronkssoldani amõtihe panda.
Ku pronkssoldan om president, sis miildüs tuu nii vinläisile ku eestläisile. Ma ei saa arvo, mille võrokõisilõ ei piäsi miildümä?
Pronkssoldani presidendis pandmisõl omma õnnõ plussi. Tä ei unõhta asju nigu Rüütli, tä ei heigota nigu Kikilipsuilves, tä om umin põhimõttin kimmäs.
Näütüses ma ei tiiä parõmbat kandidaati, kiä Vinnemaaga piiriküsümüse kõrda ajanu. Vinne puul ei taha paprilõ alla kirota, ajagu asja pronksmehega, sõs om nätä, kummal kavvõmb ja rohkõmb ütskõik om...
Kreutzwaldi kujo näütüses ei olõsi nii hää variants, parõmb ku Ergma muidoki, a õks jääs nõrgas. Presidendis või-i panda istvat kujjo, viil niimuudu nigu vana Reinhold, pargin, näpp pistü.
Välispoliitilidselt om ütskõik, määne sõrm parajalõ pistü om, Euruupa ja muu ilm võtasi tuud õks fakjuuna ja tuu olõsi-i illos.
Muidogi, mille es võinu meil kats presidenti olla? Fakjuu kõrraldasi asju Vinnemaaga ja pronkssoldan perräjäänü ilmaga. Reinhold om Lavroviga esiki veidükese üttemuudu. Silmi värvi ja nii edest peräst.
Kujjõga saasi ülepää egäsugutsit ammõdikotussit täütä.
Ull-Jaan Leenini kujo, tuu, miä kunagi Tarton saisõ, passisi häste hardusministris, selle et haridusministri ei piäki rohkõmb ütlemä ku «Oppi, oppi, oppi!» Ja tuuga saasi Leenin ilostõ toimõ. Tävveste kinnidse suuga päälegi!
Repsi Mailis, lõhmusõ otsast nelä meetri päält alla sadanu sant olõsi parõmb variants? Vai hinnäst ATV-ga ärlahknu Veskimäe? Kiä saa santi sundi, ku tä kävvü ei taha. A Leenin om tasakaalukas, timäga ei juhtu ilmangi midägi.
Õnnõ Savisaar ja Reiljan võisi valitsustõ lihast ja luust jäiä. Selle et nä omma nigunii puidsõmba ja tuimõmba ku Leenin, Reinhold ja Pronksmiis kokko.
Reinholdi käest saat hääl pääväl mõnõ tundõ kätte, a Savisaar ja Reiljan, neo ei olõ määndsegi pehme pronksmehe, nä omma raudmehe, kinkalõ Grapsi Gunnar üte laulugi pühändänü.
Ma annasi hümni kah suumlaisilõ tagasi, võtku ja tandsku esi uma jama perrä. Mi laulasi vabariigi aastapääväl ütitselt: «Raudmiis, om hirm tälle võõras…»
| | Mis sa arvat? |
| | | | | Armastus käü kõtu kaudu | | | | Villa Meinhard |
| | Ütskõrd lõunasöögi aigu ma tundsõ, et pudõr om põhja kõrbõnu. A tuu ei olõ asi, mis mi perekunnan and põhjust nurisõmisõs. Om innegi niimuudu juhtunu, et süvväs är ja viil kitetäski:nii hääd vilja om kandnu mu armsa tõõsõpoolõ kasvatus.
Tuul saatusligul pääväl pand’ vist vanakuri esi mullõ sõna suuhtõ: «Pudõr om kõrb…» Rohkõmb ma es ütle. Puul viimäst sõnna sai viil üten pudroga alla neeldä, a tuust, mis jäi, avit’.
Provva jätt’ süümise perrä ja pand’ luidsa lavva pääle. Ma sei katõkõrralidsõ isoga edesi, nigu olõsi põhja kõrbõnu pudõr kõgõ parõmb maius, a es avida tuugi.
«Mis om pudrol viga, kas om kõrbõnu?» küsse naanõ killõ helüga. «Mis sa no, kallikõnõ, õnnõ veidü pikantsõmb magu om man.» «Vai täl om pudõr kõrbõnu, viimäte ei lääki inämb sisse. Kae kos mul saks, intelligent sääne!»
Ma võti ruttu vahtsõ portsu ja ütli: «Mis sa no, armas naanõ, ega ma ei arvagi, et ei kõlba. Näet, mullõ väega miildüs, pudõr piätki olõma veidü tumõhõmb, ma esi olõ Talinan säänest söönü.»
Tuu oll’ kõva trump. «Anna viil üts ports,» ütli. Provva vali pudroperä mu taldrigu pääle. Ma lörbe putro ja kiti: «Muidoki ei olõ kõrbõnu. Puhas maik, puhtamb ei saaki olla. Ei tiiä, kost ma võti, et om kõrbõnu.» Peräst lakõ taldrigugi keelega puhtas. |
Naanõ korist’ anoma är ja tõi piiragu lavva pääle. Nuu olli hää, väega hää, a es lää sisse – pudõr oll’ iin. «Mis no hädä om?» küsse mu tõõnõpuul. «Kas piirak om ka kõrbõnu?» «Musikõnõ, pudõr oll’ hüä, a piirak vii keele alla, peris persehe,» ütli.
A süümine es edene. Minodi peräst provva röögät’: «Sa olõt üts toorõs inemisetükk, iks om tälle midägi vastakarva! Alatu, alatu, alatu!»
«Kullakõnõ, piirak om väega…» pruuvsõ kõnõlda. «Olõ vakka, sa saadana silmämuna, mis sa viil tsäägatat siin!» kärkse naanõ. Ma hiitü väega är ja panni ruttu piiragutükü suuhtõ. Pudõr tahtsõ vägüsi vällä tulla, suurõ surmaga jäi piirak tropis ette.
Kallil provval oll’ iso lännü. Vahtsõ kur’a näoga umma taldrikut ja alost’ vahtsõst: «Om iks hõelit inemiisi, mugu norisõ ja irisese, midägi ei miildü näile.» «Olõ no…» pruuvsõ kõnõlda, a rusik virotõdi lavva pääle: «Molkus, jätä jutt, mis sa siin mulisõt kõikaig, mul om joba viländ seost vingmisest!»
Tuu oll’ perämäne piir, ma lei ka rusigu lauda: «Sa kuradi kurat! Kes om majan peremiis, kelle nime pääle käävä aolehe?! Säänest tsolki, nigu oll’ täämbäne pudõr, ei süü tsiga kah!»
Pääle nii kimmäst avaldust visas’ naanõ sängü pikäle ja ma lätsi tedä lohutama… Ku tä kõvva kaissu võti, sis mõtli: «Oh, olõsi mu kõtt olnu veidemb pungil tuust pääliina pudrost!»
| | Mis sa arvat? |
| Inne opi, sõs topi! | | | Tuu miis, kuast tulõ jutt, sõitsõ süvväl vinne aol noidõ odavidõ autidõ zaporoþetsidõga Eesti-, Vinne- ja Lätimaad piteh.
A ku tull’ eesti aig, sõs es saa inämb massinalõ juppõ ja nii timä sõiduriist är lagosi ja saisma jäi.
Mehel oll’ koskilt Tal’na puult hanipoig kinni pantu, a olõ-õs minka perrä minnä, ku uma «tsapik» katski.
Poig kuuld’ esä hädäst ja paksõ timäle umma autot. Pojal oll’ uhkõ vällämaa massin, marki olõ-i meeleh, a tuul olõ-i ka tähtsüst.
Esä võtsõ poja abi vasta ja pruuvsõ võõra autoga tiid alosta.
Kõgõpäält tull’ sõita Räpinähe, säält massina paak kütüst täüs võtta, selle et tii oll’ pikk sõita.
Sai miis uma ilosa massinaga bendsujaama, a sääl hädä käeh.
Ei saa bendsupaagi korgilõ ligi, selle et luuk om kinni ja tuu valla ei tulõ. Miis küsse üte tõsõ juhi käest, kual kah vällämaa massin.
Tuu ütel’, et luugi piät valla tegemä kesklukk ja tull’ esi kah appi tuud kesklukku krut’ma. Es avida midägi – luuk es tulõ valla.
Mehel es jää muud üle ku tull’ poja mano kodo tagasi sõita. Poig näüdäs’ auto seeh ütte kangõ, midä tulõ sikuta, ku tahat luuki valla saia.
Esä ja poja vaihõl oll’ tükk aigu tatitamist. Poig oll’ vihha täüs, et esä es mõista ja esä oll’ vihanõ, et es saa püstolit paagi mulgust sisse toppi.
Säinasti Asta, võro kiilde pandnu Säinasti Enno | | | | Mis sa arvat? |
| Latsõsuu | | | Ma olõ pall’o aastit latsiaian latsi opanu. Egä sügüse piät latsilõ kõnõlõma, midä eläjä ja tsirgu mõtsan tegevä.
Nii ma seleti, et välän lätt külmäs, tsirgõl olõ-i süvvä ja piät lõunahe lindama.
Naksi kõnõlõma, mis eläjä tegevä. Kahr süü kõtu kõvva täüs, kaib kooba ja lätt är magama. Jänesel ja soel lätt kask sälän paksõmbas, et külm es naanu.
Kõnõlõ ja kae, et üts poiskõnõ ei kullõ. Vehk kässi-jalgu, roni pingi ala ja tsusk sääl tõisi! Tuu asi es miildü mullõ joht!
Küsse sis kõva helüga: «Aigar, mis miilde jäi! Midä eläjä sügüse mõtsan tegevä!» Poiskõnõ karas’ pistü ja ütel’ nii et silm kah es pilgu: «Laskva karva vallalõ ja lindasõ lõunahe!»
Vähesoo Luule | | | | Mis sa arvat? | | | | |
Kävemi sõbraga kummilootsikuga üte müstilidse suujärve veeren havvõpoiskõisi takan ajaman.
Lätsimi varra hummogu Kogõrjärve pääle. Järve kotsil oll’ umbõ undsõ. Ollimi järve pääl kolm-neli tunni. Mõlõmba saimi kats havvõjurakat ja mitu läts viil ärki.
Ku järve päält tagasi maa pääle jõudsõmi, sõs äkki oll’ võsust kuulda jälle rüükmine. Mi hiitü sõbraga väegä är. Ütli: «Tuu vast mõni repän om lõksi kinni jäänü ja rüük?»
A tuu rüükmine naas’ kõrrast lähembähe tulõma. Lõpus ilmu paari minodi peräst udras, kiä oidu kraavi piten ja kinkal oll’ suun määnegi tsirk – tuu umbõhe rüükegi. Udras oidu veidü järve viirt piten ja läts’ uma saagiga vii ala.
Ma es tiiäki, et udras viitsirgõlõ kah kallalõ lätt. Egäl juhul oll’ tuu mi jaos armõdu kimmäs läbielämine. Udrast näi ma luudusõn uma 43 eloaaasta joosul tõist kõrda.
Otsa Kallõv | | | | Mis sa arvat? |
«Kuradi» käsi
Latskõnõ naas’ kuuli edimäste klassi minemä. Tohtri märke är, et väikene tütrik om kurakäeline. Imäl ja esäl oll’ vaia rahha tiini, nä es olõ säänest asja mõistnu inne kaia. No oll’ imä murrõn ja väega õnnõdu. Vanaimä võtt’ asja rahuligult. Ütel’, et eläse säändsegi inemise är, mõnikõrd parõmbidõgi ku hääkäelidse.
Ku vanaimä küllä tull’, küsse tä naarul näoga latsõlatsõ käest: «Kumma käe sa mullõ teretüses annat – hää vai kura?»
Lats käkse mõlõmba käe sälä taadõ, vahtõ vannaimmä kulmõ alt ni ütel’: «Mul ei olõ määnestki kuradi kätt!»
Luulõtaja ja ehitäjä
Üten pikniguseltskunnan oll’ nuur naisluulõtaja. Tä lugi sääl ummi värsse ette, a ku ausa olla, olõ-s nuu midägi as’a.
Luulõtajakõnõ tahtsõ luulõkoko vällä anda. Tä luutsõ seltskunnan olõjidõ käest tuu jaos rahha saia. «Minno piät katõlt puult tugõma, inne ku ma tunnõtus luulõtajas saa,» ütel’ tä.
Sääl kamban oll’ ka üts ehitüsmiis. «No maia külh ei saa saibidõ pääle pistü panda. Alosta tulõ iks vundamendist. Ja tuu piät väega kimmä maa pääl olõma,» käve tä kõigi kuuldõn vällä uma tarkusõ.
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
