Nummõr' 109
Põimukuu 15. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Suvõülikoolin oll’ hulga rahvast
  • Uudissõ
     
  • Karula laulu plaadi pääl
  •  
  • Kolmõ laulumehe plaat
  •  
  • Vana Võromaa kaart
  • Elo
     
  • Karilatsi muusõumi as’a saava umakeelidse sildi
  •  
  • Liivlaisi päiv Iren oll’ uhkõ
  •  
  • Palgiparvõtamisõst Koiva pääl
  • Märgotus
     
  • Ku eläs võro kiil, püsüs ka võro miil
  •  
  • Võro kiil ja kultuur katõ maakunna arõndamisõ ja edendämise plaanõ seeh
  • Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Võro kiil ja kultuur katõ maakunna arõndamisõ ja edendämise plaanõ seeh
     
    Tuliku Ülo,Võro maavanõmb
     
    Võro kiil ja kultuur katõ maakunna arõndamisõ ja edendämise plaanõ seeh


    Ku keele ja kultuuri arõndamisõst ja edendämisest kõnõlda, taha ma minnä tagasi paastukuuh Võrumaa Teatajah ilmunu Saarõ Evari luu «Kakskeelsed nimed on üks võimalus» mano.

    Autor küsse sääl retoorilisõlt: kas võro kiilt om mullõ, mu perrele, küläle, mu vallalõ vai maakunnalõ vaia?

    Arva, et seo küsümise nigu ülepää võro keele ja kultuuri man saa-i olla puult vai vasta. Asi om hindäpidämiseh, tundmisõh. Mi kas passimi taha kultuuriruumi vai ei passi. Niisama või latsõ käest küssü, kes om tälle kallimb – imä vai esä. Ütskõik mis lats vasta ütles, tuud saa-i õigõs ja kimmäs arvamisõs pitä. Tuuperäst arva, et ka Saarõ Evari küsümisele saa-i õigõt vastust anda, a küsümine esi om õigõ.

    Võro kiil ja kultuur tugõ hinnäst aoluulidsõ Võromaa pääle, mis võtt hindä ala kolm maakunda: Põlva, Valga ja Võro maakund.

    Ku 1990. aastidõ lõpuh naati haldusreformist ja maakundõ kokkopandmisõst-erälelahkmisõst kõnõlõma, sis Kagu-Eestih tull’ laembalt jutus aoluulidsõ Võromaa tagasitegemine ja tuuga köüdüsseh kõnõldi inämb ka keelest ja kultuurist. Ettevalmistusõ iist tulõ tennädä Võro Instituuti.

    Keväjä peeti Võroh Kandlõ kultuurimajah visioonikonvõrents, mis näüdäs’, et ku mi tahami olla uma eloga otsa pääle saanu maakund, piämi ütelt puult traditsioonilist ja vanna, tõõsõlt puult vallalist ja vahtsõt elokõrraldust tähtsäs pidämä. Tuud või üldä ka võro keele ja kultuuri kotsilõ.

    Mi saa-i üts-ütele tagasi tuvva kiilt, midä kõnõldi 19.-20. aastasaa vaihtusõl. Saa-i vahtsõst ello herätä kombit, mis kattõ üteh mi vanavanõmbiga. A saami üles otsi sõna ja tähendüse, mis omma unõhtõdu ja pruumi näid vahtsõst täämbädseh pääväh tarvitustõ võtta.

    Pääle visioonikonvõrentsi saigi veidikese tuuperäst kah tettüs võrokõisi tsõõriklaud, mis pruuv kokko võtta kõik võrokõsõ, et umavaihõl läbi kõnõlda ja kokko leppü, kuimuudu mi kiilt ja kultuuri edesi arõnda. Et tuu olõsi hää nii meile, kes mi olõ kolmõ maakunda lakja pilludu, ku ka noilõ, kes tulõva siiä küllä, elämä, puhkama, vahtsit tutvit ots’ma. Tsõõriklaud piät sutma kokko võtta kõigi aoluulidsõ Võromaa umavalitsuisi esindäjit ni tegemä kuuhtüüd õgasugumaidsi kodokandi- ja küläliikmiisiga ja tõisi säändside ütistüisiga (näütüses Mulgi Kultuuri Instituut vai Setomaa Valdade Liit). Tsõõriklavva mõtõ om olla ütistäjä.

    Kuuhtüü, üteh tegemine om võrokõisi jaos keele ja kultuuri saisukotusõ päält kaiõh väega tähtsä. Ku kaia kõrras kasvai Setomaa Valdade Liidu töid-tegemiisi (mis tegeles pääle keele ja kultuuri viil ka majandusõ, turismi, ettevõtlusõ ja muu säändsega), om nätä, kuis tuu liit om avitanu löüdä vahtsit mõttit ja tõmmanu üteh ka noid, kiä olõ-i kuigimuudu Setomaaga köüdedü.Tuu iist tulõ tunnusta inemiisi tahtmist «seto asja» aia.

    Võrokõisil om tuu kotusõ pääl viil hulga arõnguruumi. Ku lukõ kasvai kirätükke, mis kõnõlasõ võro keele ja kultuuri puult vai vasta ja kaia säändside juttõ lugõjakommõntaarõ, om nätä, et mi esiki ei tiiä, kes vai mis mi olõ. Mis sis viil võõrist kõnõlda.

    Mi piämi sutma vällä tuvva häid tegemiisi ja tuu man uma näo alalõ hoitma. Innemb läävä «konkurendi» (mulgi ja seto) iist är, ku mi näile perrä jõvami. Vast tsõõriklaud avitas taad asja veidikene parõmbas tetä, a õnnõ sis, ku inemise esi tundva ja tahtva võrokõsõ olla.

    Võrokõsõs olõmisõ vallu saa-i mõõta ütesugudsõ mõõdupuuga. Tuud om näüdänü katõkeelitside nimmi ümbre vallalõ lännü vaiõlus. Tahami vai ei, a võrokõisi as’a ajaminõ tähendäs pall’o kõnõlamist, läbikäümist, vaiõluisi, arotamist ja märgütämist. Esiki sis, ku mõni asi tuuperäst mõtsa lätt, om nii jo ummõhtõgi parõmb ku tuu, et näüdätäs näpuga tegejä poolõ vai naatas kõnõlama, kas Võro Instituuti om iks vaia vai ei. Võromaa visioonikonvõrents, kos kõnõldi maakunna häist ja halvust külgist, näüdäs’, et päämine hää asi om meil «uma ja hää». Talinast tuldas Võrro iks tuuperäst, et tah eletäs tõisildõ, tah om uma aig, kombõ, putmalda luudus, ettevõtlus, miä pidä ümbrekunda tähtsäs, uma kiil ja kultuur.

    Aoluulidsõ Võromaa ja üteh tuuga ka kolmõ Kagu-Eesti maakunna tulõvik olõnõs tuust, ku häste mi mõistami ülejäänü Eestist tõistsugumadsõ olla. Kõrrast inämb om vaia kaia ja mõtõlda, kes mi olõ ja kuuhtüüd tetä.

    Ku mi tiiä, kes mi olõ ja kes omma mi sõbra, sis tiiämi ka, midä olõmi tennü tuujaos, et mi kiil ja kultuur jäänü püsümä sama pikäs aos ku tä täämbädseni om püsünü.

    Täämbä om aig valmis tuus, et kõrralda ülemaalinõ võrokõisi kokkotulõk ja tuuga anda vahtsõt huugu mi keelele ja kultuurilõ.

    Kuiki mi kõik tiiä, kes mi olõ ja kinka mi kokko passi, lõpõs tuu tiidmine sakõstõ är sääl, kos lõpõs mi kodouulits vai aiaväreht. Tuuperäst om vaia, et mi tulnu umast kotost vällä ja ajanu umma asja ka naabriga.

     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!