Nummõr' 108
Põimukuu 1. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võromaa kodassil lätt häste
  • Uudissõ
     
  • Suvõülikuul Valgjärvel: kõnõlusõ, kontsõrdi, tiatri
  •  
  • Edimäne aokiri seto keelen
  •  
  • Vilälõikuspäiv Mesipuu talon
  • Elo
     
  • Tsikolõ miildüs muusiga
  •  
  • Koorastõst peri tütrik või saia malõvajuhis
  • Märgotus
     
  • Taro Igor: Setomaa nakkas tuhast nõsõma
  •  
  • Miä tuu om, mis kasus?
  • Esimuudu
    Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Kõigilõ ullõlõ pirn külge!
     
    Ruitlasõ Olavi, valgusõ-miis
     
    Päävälehe perrä naatas Tal’nan õigõ pia egäsugumaidsi kultuurimälestiisi valgustama. Parhilla plaanitas Estonia laivaga hukkasaanu inemiisi mälestüsmärgi ja trepi valgustamist. Märgitäs, kuimuudu Tammsaarõ avvusammas, Linda kujo ja Glehni pargi krokotill ka valgusõ kätte saanu.

    Ma ei saa häste arvo, kuis Estonia hukkasaanuidõ mälestüsmärk kultuurimälestis om? Tammsaarõ monument om külh, Linda uma om kah veidükene, a Estonia uman joht midägi kultuursõt ei olõ.

    Viil hullõmb om asi Glehni pargi krokotilliga. Kiä tuu sääne om? Midä tuu ull’ elläi kultuursõt tekk’? Kirot’ mõnõ raamadu vai?

    Tal’na liina pressiteenistüsest üteldi, et Estoniaga hukkasaanuidõ monumendilõ valgustusõ pandmisõ pääle lätt 500 000 kruuni, tüü piäsi valmis saama süküskuu tõsõn poolõn.

    500 000 om väega suur raha. Nii suur raha, et tuu iist saanu kõik Eestimaa idioodi är valgusta. Üte umbõ ulli pääle lääsi üts jõulupirn, meetri jago juhet ja üts patarei. Teesi säändse komplekti umbõ ullõlõ sunniviisilidses. Nigu omma tõisilõ inemiisile hilgadsi (helkuri). Panõsi egäleütele pirni mütsünoka külge ja pümmet üüd inämb siin maal ei tulõsigi. Selle et umbõ ullõ om meil uskmalda pall’o!

    Et sis olõsi kõik aig valgõ, hoiasi õkvalt kokko 460 000 kruuni, miä om ette nättü Tammsaarõ avvusamba, Linda kujo ja Glehni pargi krokotilli ärvalgustamisõ jaos. Ja Tal’na botaanigaaia tiikõsõ saava loomuligu valgustusõ. Muido kulusi tuu jaos kah 1,82 miljonit kruuni.

    Õnnõ idioot või üteldä, et timäst määnestki tullo ei olõ. Umbõ ull’ om rahvuslinõ vara, niisama nigu pallavkivi vai fosforiit. Vinläisil om nal’alugugi:aurul ja ullil om pall’o jõudu, a ku ull’ auru all om, sõs om tulunäütäjä 1000 protsõnti.

    Mida suurõmb ull’, tuud kõvõmba pirni piät mütsünoka külge pandma. Etkär las hõõgas, a Pärnu mehele Viisitammõlõ piät helgihiitjä pandma, Reiljanile lätt kolmõvatinõ verrev pirn, Tal’na liinapää Rattapoisi mütsü külge tulõ panda elläv tuli. Selle et täl omma nii elon ja vaimuga mõttõ. Ja sõs om kõigil tõisil illos ja hää…

    Kuis õnnõ pirnisüsteemi idiooti är tunda? Näütüses ku loet päävälehest artiklit päälkiräga «Lapsevanemad taunivad sigaretikujulist nätsu», sõs om selge, et üte idioodi omma latsõvanõmba: latsõ ei olõ nii ulli, et ei tii as’al ja as’al vahet.

    Mis sa arvat?
     
     
    Üts illus nuurusmälestüs
     
    Sika Aavo
     
    Tuu oll’ jakapäävä paiku 1953. aastal, ku kolhoosi rüäpõllu viirde oll’ kokko aedu igäväne hulga inemiisi, nii nuuri ku vannu.

    A latsõ olli tulnu kah imä-esäga üten, et niisama põllu veeren hullada ja perve pääl viil mõni ildanõ maasikmari vai kraavi veerest kahruvabarnit suuhtõ pistä.

    Noorõmba mehe olli tulnu hobõsidõ ja põlluniitjidega, a vanõmbil miihil olli käsivikadi üten, et põlluviir vallalõ niitä, muidu hobõsõ ja massina sõkva vilä veere maaha. Naistõrahvil olli iin ilusa lillilidse põllõ ja pikä ündrigu sälän, et olõkõrrõ helli jalasiiri veritses es tsusknu.

    Noorõ tütrigu olli nigu viil vallalõ minemäldä nurmõlilli häitsme, a joba vahtsõva suuri silmiga poissõ nigu noorõ õhvakõsõ pullikõisi, naardsõva ja kilksivä.

    Ega sõs pikält es olõ aigu ilota ja niisama keksi – tüü tahtsõ tetä. Nii alostigi edimädse põlluniitjä ümbre põllu tsäristämist.

    Naasõ, tütrigu ja noorõ poisi naksi rüäpehelüisi vihku köütmä. Vanõmba mehe tei viil piipu ja oodi tuud aigu, ku vihkõ saasi paras jago, et sõs naada villä hakki pandma. Haki tegemine jäi selleperäst vanõmbidõ miihi tetä, et nä mõistva villä nii panda ja päävihu nii pääle tetä, et vihm sisse ei sata ja vili kõgõ parõmbidõ kuios.
    Päiv naas’ joba peris õdagulõ viirdümä, ku põld kokko sai ja rahvas naas’ lakja minemä. Meil naabripoisiga oll’ plaan valmis, et täämbä üüse läämi tõistõ küllä ehalõ. Paar ilosat nupukõist olli meile päivä silmä jäänü.

    Õdak oll’ joba parasjago pümme ja tasanõ. Hainaritsigu ja rüäräägu lauli nii ilostõ nigu olõsi nä terve pikä suvõ kongi salahuisi kokko haëotanu. Vasta süküst tulõva sõs uma kontsõrdiga vällä nuuri miihi meelütämä, nii et näide hing ja ihu ei saa kuigi pääle tüüpäivä hainu pääl puhada.

    Tütrigu magasi ärklitarõn vasta saina. Ma, ku suurõmb laulumiis, ronisi inneperämädse pulga pääle, a naabripoiss jäi allapoolõ.

    Sõs alostimi tassakõistõ ja hindä teedä väega ilostõ «Lutika Viiut». Ei mäletägi inämb, mitmõnda salmi mano ollimi jõudnu ja panõ-es pümmen tähele, kunas akõn vallalõ tetti. Ja sõs äkki oll’ sääne tunnõ, et mitte määnestki tunnõt es olõ ja olligi ülepää likõ. A midägi lei silmi ette nii, et nätä es olõ kõgõ vähämbätki.

    Ronisi redeli päält alla, hää viil, et es sata. Sõs sai arvu, et määnegi likõ närts om ümbre pää. Säändse häbüga es tulõ inämb jutuski, et «Lutika Viiut» edesi laulda, lätsimi nigu pini hand jalgu vahel kodu.

    Ronisi lauda pääle, vissi likõ rõiva sõlgusõpuu pääle kuiuma ja ronisi hainu sisse. Kavva es tulõ und. Mõtli, et kas mõni laulusalm oll’ sääne, miä es miildü, vai olli mõnõ uma külä poisi joba ette jõudnu ja mi es mahtunu inämb är, vai pidävä tütrigu meid veidükene rohelidses.

    A üts asi jäi segätses, kas tuu põrmandu mõskmisõ lapp oll’ sinnä pangi nimme visat vai oll’ unõhtõt.

    Sõs ütel aol kuuli läbi unõ, ku imä kükäs’ asõmõ kõrval ja liigut’ olast, et poja, tulõ üles, päiv jo suurõn korgõn. Ütli imäle, et lasõ viil veidükene suiku, kas sa ei näe sõs, et ma käve üüse kalal.

    Mis sa arvat?
     
     
    Hing läts´ täüs

    Mõni aig tagasi tüüt’ politseih üts vaganõ ja tasanõ miis.

    Kutsuti paarimehega katõkõistõ pätti kinni võtma. Paarimiis maadõl pätiga, et vähä es olõ: pruuvsõ kässi sälä taadõ käändä, a kost, sattõva maaha, pistü – vahtsõst sama nali! Sääne kiskmine käve, et murotükü lintsi üle pää!

    Vaganõ politsei mugu kai päält, es mõista midägi tetä vai kuigi olla.

    Üte kõrraga and’ paarimiis tälle vasta vahtmist. Tuu pääle saisja röögät’: «No kurat, no lätt mul kah hing täüs!»


    Hää kundõ

    Küläh elli üts väega julgõ miis. Saatus oll’ tedä armu hiitmäldä nuhõlnu ja õnnõtusõ peräst käve tä karguga.

    Maailmalõ ja esieränis kõrravahtjilõ kättetasomisõs mugu tükse tää «lõhnuga» autoruuli. Nigu telmise pääle oll’ egä kõrd politsei kohal ja muidoki trahv kaalah.

    Kõigi imehtüses tuu miist es hiidütä, nigu olõsi viil kuraasi mano andnu. Külärahvalõ paistu joba ka nii, et tä nimme esi tükse politsei nõna ette. «Mis nä iks sandilõ tegevä!» oll’ tä esi kimmäs.

    Trahvi kasvi ja kasvi, a sis kattõ miis kohegi är. Tiidjärahvas selet’, et tä ollõv kinni pant, selle et trahvõ es jõvva är massa. «A vangivahilõ um mi külä miis hää kundõ: kruvva jala alt är, käkvä hindä tiidmist piteh kohegi silmä alt är, ega sis tä kohegi minnä saa-i. Vahi saava rahuh meeleh kaartõ mängi vai seebikit vahti!» seletivä sõbra.


    Seebioopõr

    Kaimi tütrega suvõl kuumaga aoviites seebikat. Sis tull’ miilde, et köögih jäi pada tulõ pääle ni joosi pliidi mano.

    Es saa õkva tagasi minnä, hõiksi tarrõ: «Mis sääl juhtu?» Tütär ütel’ ütskõiksõ helüga vasta: «Roberto tapp parasjago Luciat!»

    Juurigu Juuli


    Kes kõvva rüük, tuud avitõdas

    Rajooni täitevkomitee pidi umal aol kõik as’a juundõ ajama ja kõiki avitama – nii noid, kellel ahi katski, maja katus läbi and’ vai miis joodik.

    Ütel Põlva mehel oll’ väega tundõlinõ lõunamaalt peri naanõ. Nä eläse täämbädseni üteh. Mõnõ kotusõ päält om aig vast timä terävä nuka maaha kulutanu, a aoldõ om timäst ku tegüsäst ütiskunnaelo tegeläsest aoleheh kirotõt.

    A ütel pääväl karas’ tä rajooni täitevkomitee esimehe tüütarrõ, nii umbõs poolõ aastaga vannunõ lats üsäh, tekk ümbre, ja pand’ latsõ mu ette lavva pääle.

    Esi ütel’, et lätt no är ja tulõ tagasi latsõlõ perrä sis, ku tälle elämine andas. Ja läts’ki tüütarõst vällä.

    Õnnõs oll’ lats rahulik, kai mullõ ummi tumõhidõ silmiga rõõmsalõ otsa ja naard’. Saadi sekretäri kipõlt naasõlõ perrä. Tuu oll’ joudnu jo maja edimädse kõrra pääle är minnä. Paki tälle istmist ja juumist ja sis teimi säändse kauba, et võtami tä kortinasaajidõ edimäste tsõõri.

    Õnnõs võtt’ tä latsõ ka üteh. Minno hinnäst ka joba üts lats kotoh uutsõ.

    Sillakivi Are
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ:
     
    A om illos kaia!

    Võro folklooripido aigu oll’ liina pääl pall’o rahvast: kiä tull’ tõisi kaema, kiä hinnäst näütämä.

    Üts kamp vanõmbit inemiisi (päämidselt naisi, a mõni miis oll’ kah summan) saisõ uulidsanuka pääl ja uudist’ niisama. Näist lätsi müüdä noorõ tütrigu, suvidsõ lämmä ilma kotsilõ parralt rõivin. Niimuudu, et undruk es kata kintsõ kinni, a kaalamulk oll’ rõnnuni vallalõ.

    «Võeh, om jälle sääne asi!» pahand’ üts mutt. Tõõsõ naistõrahva kiti timäle vihatsõlt perrä.

    Mehe olli vakka. Õnnõ kõgõ vanõmb miis, vast pääle säitsmekümne jo vana, ütel’ tütrigile pikält perrä kaiõn: «A meil miihil iks väega illos kaia!» Ja timä helü oll’ tuu ütlemise aigu ütlemäldä nuur...


    Kats vaest inemist

    Üten perren oll’ sääne kõrd, et kiä pudõli är kokkoostu vei, sai raha hindäle. Perre kõgõ noorõmb võsukõnõ, kuvvõaastanõ latsõlats tahtsõ kah veidü tiini.

    Poiskõnõ toppõ kilekoti plastpudõlit täüs ja ütel’, et vii nuu taaraautomaati. Vanaimä läts’ üten, täl oll’ vaia sinnäsamma puuti minnä.

    Kott olõ-õs rassõ, a väikulõ kandjalõ ülearvo suur, nii et astmisõ man tükse vasta maad juuskma. Vanaimä peläs’, et lats lahk pudõli är ni küsse koti hindä kätte. Poiskõnõ es taha edimält anda, a peräkõrd oll’ peri.

    «A kuis no rahaga jääs?» küsse vanaimä viguri peräst.

    Poiskõnõ mõtõl’ ja ütel’ sis lahkõlõ: «Ma anna sullõ üte krooni. Sa olõt kah vaenõ inemine.»


    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!