Nummõr' 108
Põimukuu 1. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võromaa kodassil lätt häste
  • Uudissõ
     
  • Suvõülikuul Valgjärvel: kõnõlusõ, kontsõrdi, tiatri
  •  
  • Edimäne aokiri seto keelen
  •  
  • Vilälõikuspäiv Mesipuu talon
  • Elo
     
  • Tsikolõ miildüs muusiga
  •  
  • Koorastõst peri tütrik või saia malõvajuhis
  • Märgotus
     
  • Taro Igor: Setomaa nakkas tuhast nõsõma
  •  
  • Miä tuu om, mis kasus?
  • Esimuudu
    Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Koorastõst peri tütrik või saia malõvajuhis
     
    Allasõ Tiia
    tiiaallas@hot.ee
      
     
    Rüütli Mari ütel´, et malõvan oll´ nii puiõ riita pandmisõ ku muu man tunda, kuvõrd kiäki om harinu tüüd tegemä. 
      
    Koorastõ küläst peri Rüütli Mari (18) om aastit olnu opilaisimalõvan nii kõva tüütegejä ja iistvõtja, et timäst või tulõvaasta saia umakandi malõvajuht.

    Kanepi kandi koolilatsõ olli malõvan kats nädälit hainakuu algusõn. Tüüd tetti Kanepi kalmuaidun ja Mesipuu talon.

    «Malõvan tull’ vällä, kiä om harinu koton tüüd tegemä ja kiä ei olõ. Mõnõl tulõ iks elon kõik väega kergele kätte,» nimmas’ Mari. «Malõvan saa suvõl tüüga inemises. Ku tüü tekk’ ahvist inemise, sis opilasõst malõvlasõ,» kirot tä malevaelost aolehen Koit.

    Õnnõ raha peräst malõvalõ ei mindä – seltskund ja ütidse ettevõtmisõ omma tähtsämbägi. Jõgõra külän Mesipuu talon teivä noorõ tavaliidsi maatöid nigu hainatego ja puiõ riita pandminõ. Marilõ omma naa tüü tutva, selle et tä imä pidä uno Pauli abiga lehmäkeist ja tsiko.

    «Mi lehm omgi vast külä pääl ainumb. Pall’o käävä piimä ots’ma. A ku tuldas, sõs kõik ütel pääväl, tõnõkõrd jäl lätt inämbüs tsiolõ,» kõnõlas Mari.

    Rüütli Mari eläs Koorastõ Suurjärve lähkün. «Siin om inämbüs aigu hää rahulik. Õnnõ suvõl käü tõnõkõrd järve veeren sääne tümps, et maada ei saa,» kõnõlas tä.

    Tä ei saa säändsist arvu, kiä esi istva järve veeren, a auto jätvä üles mäekundi otsa larmama. Suvitajit om perämädsel aol inämb. Latsõpõlvõst tä ei mäletä, et olõsi nii pall’o võõrit järve veeren käünü.

    Mari imä Tiiu korjas vahepääl järve veerest prahti, ku hummogist ujoma lätt. «Ega prügükasti umanik RMK nii sakõst ei käü, kast aja suvõl kõgõ üle veere,» tiid Mari. Suvitajidõ asku oll’ järve veeren kuâan ka minevä tõõsõpäävä.

    Kodokotus jääs tühäs

    Koorastõ päält ei olõ kuulda olnu, et võõra maakotussit umbõlõ kokko ostasi. A Mari kodokotus tüküs iks paikliidsist inemiisist tühäs jäämä.

    Mari imä om postimiis ja sakõst edimäne, kiä kõgõ halvõmbalõ pääle saa: «Imä om timahavva kolm vai neli inemist löüdnü,» nimmas’ Mari.

    Sügüse lätt Mari Kanepi Gümnaasiumi 12. klassi. Pääle 9. klassi es olõ täl suurt himmo muialõ kuuli minnä. Kodokuuli tahtsõ tä jäiä joba tandsmise peräst.

    Mari tands kolmandat aastakka rahvatandsurühmän Kagu Kabujalakõsõ. Naidõ üts iistvõtja om nuur tandsuoppaja Laine Andre. Timä meelüt’ Marigi rahvatandsu tegemä. Ega Mari suvõl väega pall’o koton ei püsü. Tüü- ja tandsulaagri käävä ütstõsõ otsa.

    Uut tukõ Laine Andrelt

    Et tä võisi malõvajuhis saia, tuun as’an om Mari esi tasanõ. Säänest võimalust nimmas’ oppaja ja parhillanõ malõvajuht Kõivu Ele.

    «Peräkõrd või õnnistuda meil tulõva aasta Laine Andre tõsõs malõva ülembäs kõnõlda. Sõs ma võinu külh timä abi olla,» löüd Mari.

    Kõik uma ja kodonõ lätt Koorastõ tütrikulõ väega kõrda. Kunstioppusõ tunnin tekk’ tä pilte kotost. Pand’ noilõ papi taadõ ja vana sanna aknõklaasi pääle. Veere jäivä tsäkulidse nigu vannul klaasitükel olli.

    Pildi saiva nii hää, et valiti vabariikligulõ opilastöie näütüsele. «Esi es mõtlõgi, et suur asi tulõ. Tei säändse «säästü-tüü»», ütles Mari.

    Mari taht Tarton edesi oppi, a kodokotusõst paeda taha-i. «Väikust pääle harinu, et järv tansaman,» seletäs tä.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!