| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
| |
|
|
Kõik maailma rahva omma läbi aigõ eläväst tulõst luku pidänü. Külälise vällämailt, kos puu kallis vai puud inämb nii väega võtta olõ-i, istusõ Eestin ollõn tihtsäle üü otsa tulõ veeren.
Jaapanlasõ omma vällä märknü esimuudu as’a tulõ asõmõlõ. Ku vanastõ oll’ näil kesk elämist tulõasõ, sis no kaibva nä tuu kotusõ pääle mulgu, pandva sinnä pääle väiku lavvakõsõ, mille ala pandas sis hüdsepann ja üle lavva kalõvitükk vai mõni muu paks tekk. Külmäl aol käü elo ümbre tuu «lee» – jaapani keeli kotatsu. Sääl süvväs, kaias telekat vai aetas tsõõrin istõn niisama juttu, jala teki all. Omma viil ka elektrilidse variantsi, mõnõ mi elektrikaminidõ muudu, a tettü sis nii, et olnu veidü tulõasõmidõ muudu ja ümbre noidõ kamandõdas sis nigu ümbre tulõ olõs kamandõt.
Tõsõ esimuudu lämmistämisas’a omma näil plaastri (Hokairon jt). Vällä nägevä mi pipra- vai sinebiplaastridõ muudu ja näid müvväski rohopuutõn. Noid panda-i iho, a alosrõividõ pääle.
Plaastri pääl omma säändse ainõ, miä mõosõ nii, et plaastri kirgäse päälisrõividõ ala lämmind terve üüpäävä. Mi jaapani keeletiidläse omma noid siiä ka toonu, vanavanõmba ollõv minevä talvõ noidõga väega rahul olnu.
Lauritsa Leelo | | | Mis sa arvat? |
|
|
|