Nummõr' 107
Hainakuu 18. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Miä om Võro folkloorifestival?
  • Uudissõ
     
  • Eestläisi päiv piirivallan Vanan-Laitsnan
  •  
  • Linalaat Moosten
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Kass kudi kangast, pini puhksõ pilli
  •  
  • Vanastõ mõsti lammast, mitte villa
  •  
  • Harivesiligu märgotus
  • Märgotus
     
  • Julgõlõ suurdõ ilma
  •  
  • Karu Triinu: Eesti om elämises kõgõ parõmb kotus!
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
     
    Anna leibä, Andsip!
     
    Ruitlasõ Olavi, edimädse samba miis
     
    Pääministri Andsipi Andrusõ sõnno perrä tulõ Eestil tulõvigun minnä tõisi Euroopa riikega ütte tiid ja nõsta pensioni-ikä.

    Saman omma statistiku kimmäs tennü, et õnnõtuisist ja ületüütämisest purõtuil Eesti miihil jääs eloiga parhillaki niipall’o lühkus, et tõotõtut murrõlda pinsipõlvõ nägevä õnnõ vaivalt kuus miist kümnest. Edespiten lätt viilgi murõtumbas!

    Statistikilõ om selge, et parhillatsõ saisuga miinimumpalga iist eloaig tüüd rabanu inemise nakkasõ «murõtun» vanaduspõlvõn saama rahvapinsiga võrdsõt elämisrahha, miä om tubli 1268 kruuni kuun. Ku viil veidükese pensioni-ikä nõsta, jõudva pensionini kats inemist kümnest.

    Tuu om jälki väega hää, selle et tudikõisi jääs veidembäs ja liikmisõnnõtuisi kõrval jääs hirmsit ja vaivaliidsi vanadustõ kuulmiisi nii veitüs, et näid piaaigu inämb olõki-i.

    Om võet tsihis, et kõiki maailmast ärminegi muudõ tulõ veidembäs saia.

    Liikmisõnnõtusõ, tulõkah’o, vähk, hindätapmisõ ja tüüõnnõtusõ – kõgõ tuu läbi ärkuuljidõ hulka om kõik aig proomitu veidembäs saia.

    No sis perän 15 aastat esisaisvust tull’ väärt mõtõ Andsipi-poiskõsõ pääst: vanadussurma kah miinimumini viiä ja ildampa peris är kaota. Om jo geniaalnõ?

    Ma olõ esi kah kässi-jalguga edimädse, sundsamba külge köüdet. Säändse kirotamistüüga tõsõ vai kolmanda tulba mano ei päse.

    Tõsõs teeni ma kah kokkovõttõn miinimumi, a ei virise, selle et kirotaminõ ja mõtlõminõ omma säändse tüü, miä väega tervüse pääle nakkasõ.

    Ma olõ joba ette määrät noidõ katsa õnnõligu sisse, kiä kümne seest kõgõpäält taivahe lastas. Tuud muidoki juhul, ku Andsipi «Igävädse Elo» plaan läbi ei lää…

    Jummal tekk’ ilma kipõstõ, mõnõ pääväga ja õks mõni viga tull’ tuuperäst sisse kah.

    Kõik tuu pede- ja lesbivärk, katõ pääga vaska, Vinnemaa, tuu, et rahha ja väärtüisi saa ütele rohkõmb, tõsõlõ veidemb, autotii, miä kõgõ katskidsõ omma…

    Parhilla om mul tunnõ, et olõmi piaaigu nii kavvõl, et valitsusõ uma mudsuga parandõdas pia Luuja näpuvia är ja sõs kerigu apostli p...e ummi põrgu ja taivajuttõga… Selle et ku kiäki ei koolõ, sõs kedägi tuu värk nii väega ei koti kah!

    Varsti om kõik kõrran, tühä söögilavva takan pand terve pere käe risti ja lugõ: «Mi egäpääväst leibä anna meile, Andsip; ja anna meile andis mi võla, nigu mi andis annami umilõ võlglaisilõ; ja saatku-i meid kiusatustõ…»

    A kiusatus om jumalast ja tuud nii lihtsäle ei häödä nigu ärkuulmist… Kiusatust mõnõlõ jobule aig-aolt vasta tatti tõmmada…

    Mis sa arvat?
     
     
    Oinalugu
     
    Laanekivi Õie
     
    Ku ma viil lats olli, sis ütel suvõl olli lambidõga peris hädäh. Nä olli nii hukka lännü, et es pelgä inämb kedägi es midägi. Eski leevä sei käest är.

    Lamba olli halva või-olla ka tuuperäst, et es olõ pinni, kiä näid olõsi hirmutanu. Üts väikukõnõ pini oll’ külh, a tuu es lää lambit ajama, ku tedä õkva lambidõ sisse es visata. Vana päälammas kõpsas’ kõrra jalaga ja and’ pääga säändse matsu, et pini käve ku kerä kavvõndahe.
    Meil oll’ ka must keräh sarviga oinas, kiä oll’ nii kangõ poiss, et timäga oll’ kõgõ üts hädä. Ku arvas’, sis lei mu pikäle maaha ja inne es saa pistü, ku oina tähelepandminõ kohegi muialõ läts’. Ütskõrd arvas’ oinas, et täl olõsi vaia külä lambit kah üle kaema minnä. Es tulõ õdagus ka tagasi.

    Tõõsõl pääväl tull’ naabrinaanõ mõtsast ja vidi mi oinast sarvipiteh peräh. Oinas tugi jala vasta, es taha jo tulla. Ku sis viimäte peräle jõuti, panti oinas rehe ala perrä mõtlõma. Es mõtlõgi kavva, ku naas’ rehealodsõ värehtit ründämä. Egä kõrra aigu võtt’ suurõmba huu ja poksu tulli kah kangõmba. Viimäte saigi värehtist jako ja oll’ jälki prii.

    Olõski vahtsõst hulk’ma lännü, ku olõs lastu. No panti tä lauta, koh oll’ kimmämb uss. Sääl sis pidi umma «mihklipäivä» uutma.
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Naabri Volli ehalkäümine
     
    Saarniidü Eevi
     
    Oll’ hainategemise aig. Illos õdak, hainaritsiga tsiristi, tsirgu lauli, lilli häitsemise hõng egäl puul ja tuu kuiva haina hõng... Tullimi hainakuurma pääl hobõsõga kivitiid piten kodo poolõ.

    A tõõsõl puul oll’ uma hainakuurmaga naabrimiis Volli. Tä oll’ sääne inemine, et õks kai nuuri tütärlatsi, vahtsõ vai silmä pääst. Mi olli sõsaraga kuurma otsan, aimi timäga juttu, visksimi nall’a ja laulimi mõnõ laulu kah.

    Lepsemi kokko, et Volli tulõ üüse küünü mi mano magama, et täl naanõ kotost är lännü, eläjä süüt är ja tulõ õkva mi mano hainu sisse. A mi tiidse, määne tä om, kavval nigu repän. Egas midägi, kodotüü sai tettüs, võtimi teki ja padja, lätsimi hainaküünü.

    Redelit piten saimi ilosalõ üles, teimi asõmõ kõrda, redeli vinsimi korgõlõ kihi pääle. Ku Volli tulõ, las kaes esi, kuis saa. Jäimi uutma, ollimi tasakõistõ.

    Uss kriuksat’, oll’gi vist timä. Kuulimi, kuis tä hindä ette pomisi. Vigõl saisõ küününukan, tä oll’ tollõ võtnu ja sis nilvõstu mitu kõrda tagasi. Püksi lahksõ kah är. Mi kuuli, kuis ütel’: «Vai nimä tahtva minno pettä!» Peris vihatsõs läts’ pikä pääle redeli otsmisõ man.

    A sis sõsaral sääne tujo, võtt’ huu sisse ja hüpäs’ Vollilõ ilosalõ üskä. Küünün oll’ pümme, nii mõlõmba kõrraga pikäle. Volli hiitümine oll’ nii suur,et tä juusk’ küünüst vällä nigu marutõvõn pini. Naarimi tükk aigu. Volli elämisen võeti ka « Nipernaadit» filmi pääle. Mu imäkene

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kiil kuios suun
     
    Kats vanna koolivelle saiva kuumal aol Võro liinan kokko. Nä es olõ tõnõtõist mitukümmend aastat nännü. Koolivelekese lätsi trahterihe, et sääl pikembält juttu aia.

    Ütele koolivelele tundu, et tä sõbõr om aastidõga iks väega pall’o muutunu: kooliaol juusk’ tuul jutt kipõstõ, parhilla saa-es õigõlõ sõnna suust. Miis küsse, millen om asi.

    «Kiil om suurõ kuumaga suuhtõ är kuionu!» selet’ tuu kooliveli umma imelikku olõkit. Ku oll’ tükk aigu istut, süüd ja juud, oll’ tä jäl suurõ jutuga nigu vanastõ.


    Väega illos kotus
     
    Vällämaalanõ tull’ suvõs Võromaalõ. Sõitsõ tan rendit autoga ümbretsõõri.

    Ütspäiv läts’ tä väega rõõmsalõ tagasi tallo, kon tä üümajal oll’. Ütel’, et oll’ löüdnü väega ilosa kotusõ. Tä oll’ sääl mitu tunni suvitanu, tiigin tsukõlnu ja päivä võtnu. Lubasi sinnä kimmäle vahtsõst minnä. Pererahvas tund’ huvvi, mis kotus tuu sääne om. Vällämaalanõ ütel’, et kirot’ kotussõnime üles.

    Tä näüdäs’ umma märkmikku, sääl saisõ trükütähtiga kirän: ERAVALDUS.


    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!