Nummõr' 107
Hainakuu 18. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Miä om Võro folkloorifestival?
  • Uudissõ
     
  • Eestläisi päiv piirivallan Vanan-Laitsnan
  •  
  • Linalaat Moosten
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Kass kudi kangast, pini puhksõ pilli
  •  
  • Vanastõ mõsti lammast, mitte villa
  •  
  • Harivesiligu märgotus
  • Märgotus
     
  • Julgõlõ suurdõ ilma
  •  
  • Karu Triinu: Eesti om elämises kõgõ parõmb kotus!
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
     
    Julgõlõ suurdõ ilma
     
    Üts päälekaeminõ võro kultuuriruumilõ
      
     
    Tubina Taago, Võro Tiatriateljee juht 
      
    Ku ma püvvi hindäle valla seletä, miä om võro kultuuriruum, tull’ päähä mõtõ varõmin ja maahajäetüst majast.

    Kaias, kuis tetä seost majast teküs ja kimmäs turistilõks. A seo maja om ku võrokõsõ hindätiidmine. Päämine küsümüs om, kuis taast majast võrokõsõlõ hindäle elokotus tetä. Vai ku tõistmuudu üldä: kuis tetä nii, et mi esi usknu hinnäst ja loonu vahtsõst umma kimmüst? Et es olnu niimuudu, et «umilõ võõras, võõrilõ uma», nigu parla võro kultuuri ja hindätiidmise kandjidõ olokõrd paistus.

    Õnnõs om tuun maahajäetün majan viil pall’o kimmäst. Kotussõvaim om alalõ. Ja kotussõvaim, nigu ütles kirämiis Kõivu Madis, om kimmämb ku aovaim. Kotussõvaimuga piät sõbras saama ja näütüses kirändüs, muusiga, tiatri ja kujotaja kunst avitasõ seosama kotussõvaimuga köüdüst hoita. Mõnõ köüdüsse omma tan mi kultuuriruumin kõvva nätä, mõnõ veidemb.

    Mu viimäne kõrralinõ kultuurilinõ läbielämine om peri mõni aig tagasi olnu kontsõrdilt Sõmmõrpalo mõisan. Sääl mängiti sitarit ja loeti luulõtuisi, muusiän ka võrokeelitsit. Inemise olli inämbüisi muialt tulnu, a kotussõvaim haard’ kõiki üten. Periselt kultuurõvaihõlinõ sündmüs: ruum Võromaa külän, india muusiga, võro kiil.

    Üts tähtsämbit kotussõvaimu vällänäütäjit ja edesiandjit omgi kimmähe uma kiil. A mitte õnnõ: köüdüst kotussõvaimuga hoitva ka sisseharinu elokõrd, ehitüs, käsitüü jne.

    Kohe mi ta kotussõvaimu mant sõs edesi minemä pidänü? Kas mi taha, et mi kultuur olnu nigu muusõumi vällänäütüs, miä õnnõ lännü aigu pääle kaes? Vai tahami hoobis joudsat, jovvulist, täämbädse päävä asjuga köüdetüt edenejät kultuuri?

    Ma arva, et kotussõpäälitside asju pääle mõtlõminõ ja naidõ vallaseletämine võinu luvva vahtsit ja üleilmalidsõ kaaluga tähendüisi ja vastapiten: üleilmaliidsi asju kaeminõ tan kotussõ pääl võinu tetä rikkambas nii võrokõisi ku ka tervet eesti kultuuriruumi.

    Kirändüsen om säändse as’a kõgõ parõmbas näütes Kõivu Madis, kiä pand uman loomingun kokko uma köüdüsse Pekri küläga ja tõõsõst külest üleilmalidsõ kultuuriga laembalt. Tuuperäst omgi Kõiv kõigilõ keele- ja kultuuripiirest huulmalda tähtsä. Kujotajan kunstin om sammamuudu näütüses Lauritsa Piitre loominguga. Lauritsa mõotuisi läte om Kütioron, kost edesi läävä köüdüsse maailma kultuuri- ja kunstiperändüisi ja ka täämbädse päävä tehnoloogia sisse. Ja muusigan pand näütüses Ilvese Aapo kokko võro keele, bluusi ja tuva kõrilaulu.

    Lännü aigõ pääle kaeja või kergehe esihindä tettühe lõksi jäiä ja olla sõs võõras nii kotussõpäälidsele rahvalõ ku eesti kultuurilõ.

    Om pelädä umahindä «sita» seen hukka saamist (nigu ütles Kõivu Madis, täpsämbäle kül Võro liina kotsilõ: «taa liin om nigu üts virtsamulk – sais ja haisas»). Taa hädä tulõ tuust, et ummidsõn kogokunnan peetäs võõras ja mõnikõrd peris vihatas muialt tulnuisi mõttit ja inemiisi. A tegeligult om värskit mõttit vaia, midä saa kuulda noidõ käest, kiä mõnõ kimmä as’a kotsilõ midägi tiidvä.

    Ku kõrras viil kõnõlda tuust kultuuriruumi kujona pruugit varõmin ja maahajäetüst majast, sõs mu arvatõn tulnu müügimehe ja mainõkujondaja taast küländ kavvõn hoita, et es tulnu inämb säändsit «ummamuudu liina», «eesti imä» ja «kuulsuisi allee» muudu andsakuisi. Heränü hindätiidmine ja -kimmüs säändsit asjo säänest muudu es kannahtanu.

    Ku näütüses kaia tuud, minka reklaamitas Võromaa kultuuriruumi, sõs ütsäl johtumisõl kümnest om edimält nätä seto leelokultuur. Tuud või seletä nii, et taa leelokultuur nakkas müügiinemiisile ja edesi ka turistõlõ kõgõ inämb silmä. Niimuudu jääski miilde propagandistlik pilt maast, mink kultuuri hoitva õnnõ «ummamuudu» vanõmba naasõ, kiä «ummamuudu» laulõ laulva. Ma olõ iroonilinõ mitte setodõ, a säändse päähämäärmise vasta, miä tege egäst as’ast sõu turistõlõ näütämises. Mi võinu mõtõlda tuu pääle, kuis luvva mi kultuuriruumin setodõ kõrvalõ vahtsit, sama pall’o kimmit hindätiidmiisi ja kuis hoita naid ärtsolkmisõ iist.

    Hää pilt võro kultuuriruumist saa tegüdä, ku mi esi mõtlõmi kõrraligult valmis, midä ja kuis tuu hääs tetä ja nakkami sõs tegemä kah. Võro kultuuriruum edenes, ku mi lupa kõigil taa man üten kõnõlda ja pelgä-i kultuurõvaihõliidsi köüdüsside otsmist ja luumist. Kinniline olõk ja üleilmastumisõ pelgüs avita-i edesi minnä. Edenedä avitas tuu, ku mi kae suurõ ilma asjo julgõlõ ja teemi tuud kimmähe läbi uma kultuuri.


    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!