Nummõr' 107
Hainakuu 18. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Miä om Võro folkloorifestival?
  • Uudissõ
     
  • Eestläisi päiv piirivallan Vanan-Laitsnan
  •  
  • Linalaat Moosten
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Kass kudi kangast, pini puhksõ pilli
  •  
  • Vanastõ mõsti lammast, mitte villa
  •  
  • Harivesiligu märgotus
  • Märgotus
     
  • Julgõlõ suurdõ ilma
  •  
  • Karu Triinu: Eesti om elämises kõgõ parõmb kotus!
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
     
    Harivesiligu märgotus
     
     
    «Eestin meid pall’ond ei olõ (inämbüs Kagu- ja Lõuna-Eestin), tuuperäst om meid verevähe raamatuhe pantu ja tõsõ järgu kaitsõ ala võetu. Ku sa viil ei tiiä, sis är tunnõt meid tuu perrä, et mi olõ pia nigu sisaligu, a olõ-i soomust ega küüst ja nahk om veidü nigu padakunna muudu korpliganõ. Värvi poolõst olõmi mustjadsõ, tummõpruuni vai mustjashalli, kõtu alt herksä kõlladsõ vai orantsi, musta täpi seen. Pulma aigu tulõ esätsile sälä pääle korgõ hambidõga hari, tuust om peri ka mi nimi.

    LIFE-Nature fond and’ 2004. aastal rahha, et mi elokotussit kõrda ja mano tetä. Rannapi Riinu, kiä om liigikaitsmisõ as’atundja, om meid vällä nuhknu ja lumpõ peremiihile kah kõnõlnu, kiä mi olõ, ja opanu, kuis meid hoita.

    Rassõ talv tekk’ mi rahvalõ hulga kurja, a suvi om kah rassõ. Mi jaos ei passi ütskõik määne elokotus. Tuuperäst mi pallõmi, et ärke no ajagõ noid lumpõ, kost meid löütü om, prahti täüs ja ärke no võtkõ sinnä kallu sisse, nigu mõnõ kotusõ pääl ildaaigu tettü om. Kala söövä är mi poja ja tõnõkõrd löüdvä joba lehe sisse käkidü muna üles. Mi olõ väiku rahvas, nigu ti olõt, ja mi taha kah hinnäst alalõ hoita. Ja üten mika olõti pall’o kõvõmba mehe ku kalluga, kiä saava ellä egäl puul üle Eesti.»

    Harivesilik kõnõl’ umast elost Lauritsa Leelolõ

     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!