| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Pini ja poliitiku | | | | Ruitlasõ Olavi, mõistusõ man miis | | | Eläjäpidämine ja eläjidega tegelemine om üts väegadõ riskantnõ värk. Veskimäe Taavi, näeti, läts’ ütspäiv uma ATV-ga mõtsa eläjile süvvä viimä, linnas’ massinaga ümbre, jalaluu tekk’ «prõks» ja no käü Taavi-poiss Toompääl «kõpa-kõpa» karkõga. Otsalti Aivar läts’ umalõ pinile süvvä viimä ja et Aivar-poiss om kimmämbä kundiga, läts’ hoobis pinikene katski. Tõupini külh ja garantiide ja papridõga, a õks läts’ nii purus, et tull’ är var’opaika anda.
Aus olõsi, ku Veskimäele kah no var’opaik otsitasi. Esi vingsõ, et Rüütli om umbõlõ vana ja sant, nakkas ullis minemä ja ei kõlba inämb.No om hindäga, noorõ mehega, as’a sama sitastõ. Lonkas rõibõ ja nii ull om kah õks, et õkva arvo saia. Mõistusõ man miis ei lää suvõaol mõtseläjit süütmä, selle et mõtsan om süvvä küländ. Res Publica (vai Esämaaliidu, ütskõik) mõistusõ man ülembüse kohus olnu ATV käüma lüvvä, paki pääle panda ja pensionääre süütmä minnä.
Prehvekt Otsalti pinil oll’ SL Sitalehe perrä vaagnaluu katski ja edekäppi luu kah. Arvatas, et kutsik sattõ nelä meetri korgusõlt alla. (Kohe sõs Otsalt tuu pinikundi pand’? Katussõ pääle vai?) Täpselt nii korgõlt, pähnäpuu otsast, om mi poliitikist sadanu õnnõ Repsi Mailis, kiä hüppenoogusõ är rebest’ ja kinkal tuuperäst jalgki kipsi panti. Viil korgõmbalt om sadanu Partsi Juhan, tuust ei kuulõ inämb midägi. Ja eesti poliitika kõgõ korgõmb lindaminõ jääs Varõs-Barbarusõ arvõlõ. Usu-i ma, et ütski pini vai poliitik tuud perrä tege.
Pini omma jo ullikõsõ, nimä võiva mu peräst sata kost tahtva, a poliitikil piäsi luudustiidüsest ja aerodünaamikast määndsegi arvosaamisõ õks olõman olõma. Et ku siiva ei kanna sõs ei plaani kah. Korgõmbat pilotaasi mõistva mi maal õnnõ kats miist, üts om Etkär, vana raisakull, ja tõnõ Reiljan, s...varõs. Ma arva, et neo kats miist omma Salatoimikidõ rida. Naidõ katõ pasarästä siibu maapääldse jõu ja abimehe ei püä. Otsalti pini kotsilõ võit kennelliidust küssü, a naidõ katõ kotsilõ piäsi Vormsi Ennu muudu mehe kõnõlõma.
Linnada saa ka tõistmuudu. 1998. aasta jaanikuun toimu Eesti Kristligõ Ärimiihi kokkosaaminõ Eesti poliitikiga, pääle midä nuu ärimehe sai arvo, et täämbäidsist hätist välläpäsemist mi maa ja rahva jaos saa-i uuta inemiisi kokkolepmiisist, a Piiblist! Vot, nii sündügi Eesti Kristlik Rahvapartei. Ja kuigi näide päämiis olõ-i ütelgi eräkunna kuunolõkil käünü, selle et jumalal olõ-i jo sukugi aigo, omma nimä ainukõnõ partei, kink kotsilõ olõ-i ma aokirändüsen midägi halva kuuldnu. Hääd kah ei olõ, a miä tuust! | | | | Mis sa arvat? | | |
| | | Jänesetapmisõ lugu | | | | Vähesoo Luule | | | Mul imä olõ-i pall’o eläjit pidänü, paar tsiapõrsast om olnu. Tä hoitsõ näid väega ja egä kõrd oll’ miil hirmus hallõ, ku elläi tull’ lihas tetä.
Meil kasvi tarõ ümbre illos hain, nii et ütskõrd võtimi Tarto turu päält kats jänesepoiga üten, ku Võromaalõ lätsimi.
Imäl oll’ hää miil, pand’ jänessile ilosa nime, süütse näile ristikhaina, põrknit ja krõhvits’ kõrva takast. Nii elli jänese pia kolm aastat.
Poigõ näil es olõ, mõlõmba olli esädse. Üts jänes jäi vanas ja kuuli är. Mul miis ütel’, et tõsõst tulõsi iks hää praat tetä.
Imä es arva tuust midägi. A mehe tahtsõ tuu as’a juundõ aia. Ei esä ega mu miis eläjit tappa es mõista, nii kutsi naabrimehest mõtsavahi appi.
Võti jänese üten, hiile sanna taadõ ja naksi sääl veretüüd tegemä. Imä tull’ trepi pääle ja kai, et sanna man olõ-i õigõ asi. Võtt’ ussõ takast luvvakandsu üten ja läts’ asja uurma. No läts’ sanna man valla sõda Leipzigi liina all! Mehe joosi elo iist mitu tsõõri ümbre sanna, imä virot’ näid luvvakandsuga takan ja tekk’ väega kõvva ja kurja hellü! Peräkõrd pässi mehe üle suu mõtsavahi poolõ pakku. |
Jänes oll’ kausi seen, koolnu mis koolnu. Pini löüdse veridse naha ja vidi tuu är mõtsa. Imä istsõ sannaussõ ette ja naas’ ikma.
A kavva sa iks ikõt, mis tettü, tuu tettü! Lämmi aig, ega lihha saa-i raisku laskõ. Võtimi lihakausi üten ja veimi tarõ mano. Teimi tulõ pliidi ala, jänes patta, põrknit, sibulit, pipard ja suula mano.
Kiitsemi paatävve kardohkit kah. Välän oll’ joba peris hämmär, ku mehe kodo tulli. Olli mõtsavahi puul istnu ja julgust võtnu. Istsõmi sis lavva taadõ, seimi jänesepraati ja rahu oll’ jälki maa pääl.
Tuust aost om üle kümne aasta, a egä kõrd, ku mi mõtsavahti trehvämi, kaes tuu meid suuri tsõõrikidõ silmiga ja küsüs: «Ega mi seokõrd ummõhtõ jälki jänest tapma ei nakka?»
| | Mis sa arvat? |
| | | | | Kuis sõs seo võro keelega lugu om? | | | Seo lugu juhtu piaaigu kümme aastakka tagasi. Pei tuukõrd Viländi Paulusõ kerkoh vüülmündri ammõtit.
Suvõl, lehekuust kooni põimukuu lõpuni olli egä päiv kerko ussõ tiiliidsi jaos vallalõ. Kõik, kinkal suuv oll’, sai kerkohe sisse. Sai kaia nii väläst ku seestpuult.
Sakõst tull’ minol kah sääl vahti pitä, küläliisi vasta võtta, näidega kõnõlda, kerko ja kogohusõ aoluust kah.
Ütel ilosal suvõpääväl tull’ kerkohe üts park vanõmbit inemiisi, näidega üten oll’ üts nuurherrä.
Timä ütel’ hindä kotsilõ: «Olõ Aegviidu kogohusõ opõtaja ja minoga üteh om viistõist kogohusõ pensionääri. Tullimi Viländi liina kaema.»
Ütli: «Tere tulõmast Viländi Paulusõ kerkohe!» Muusiän kõnõli näile kerko aoluust ja täämbädsest pääväst ni määndse opõtaja omma kogohust tiinnü 130 aasta joosul. Kõnõli tuust kah, et suvõ joosul käü siist läbi pall’o egäsugumast rahvast, vinläisi, suumlaisi ja tiiä-i ma, esi pääle eesti keele mõista viil vinne kiilt, soomõ kiilt ja veidükene saksa kiilt kah.
Opõtajaherrä kai mullõ otsa ja küsse: «A kuis sõs seo võro keelega lugu om?» Ma ai silmä suurõs ja küsse: «Kuis tii tiiät?»
«Ma olõ esi Võromaalt peri ja sai joba edimädsest lausõst arvo, et olõti võrokõnõ.» Kae sõs. Hindä meelest kõnõlõ peris hääd eesti kiilt, a õigõ võrokõnõ tund õkva är, kiä sa sääne olõt.
Saa-i võrokõsõs olõmist kiräkeele taadõ är käkki, löüdäs üles.
Nii sõs, hää võrokõsõ ja seto, kiä olõti uma rahva siäst muialõ lännü, massa-i hinnäst käkki eesti keele taadõ, õigõ miis löüd iks üles!
Tsääro Elmar | | | | Mis sa arvat? | | |
| | | | Laadusupp
Vahtsõliinan laaduplatsi kõrval oll’ süümise kotus. Üten lavvan oll’ naistõrahvas, kiä turgut’ hinnäst kohviga.
Sinnä lauda istsõ vanõmb maamiis, kiä oll’ supi telnü.
Suppi tull’ täl kavva uuta. Naistõrahvas ütel’ lavvanaabrilõ, et supp viil kiis.
A õkva tuudi mehe nõna ala supitaldrik, miä tossas’.
Miis võtt’ luidsaga kausist ja kõrvõt’ uma keele är. «Supp om ülearvo kuivi puiõ pääl keedet!» pahand tä.
«Sugulasõ»
Miis naasõga sõidi uma väiku massinaga Vahtsõliina laatu, a pööri tii pääl tüllü. Tsänkli nii et viländ sai.
Ku nä ütest talost müüdä sõidi, näkk’ naanõ aiamulgu man kattõ tsika. Süämetävvega ütel’ tä mehele: «Kae, nuu omma su sugulasõ!»
Miis visas’ pilgu autoaknõst vällä ja kitt’ vasta: «Jah, ämm ja äi!»
........................................................
Vedrokass
Tull’ puuti üts papi ja küsse: «Olõ hää, anna mullõ üts vedrokass.» Tõsõ ostja ai silmä punni. Ku ma papilõ hiirelõksi anni, no küll oll’ sis nalja ja naaru!
Väärmaa Helve
Reinukõsõ ikmine
Väiku Simmuli talo Reinukõnõ ikk’ välän. Talotiinjä läts’ müüdä ja küsse: «Mis sul, Rein, jäl vika om, et ikõt nii kõvastõ?» Rein jätt’ ikmisõ tsipa vaiksõmbas, hõõrd’ käekõisiga silmi ja ütel’: «Mis sa tuust küsüt mu käest, külh mamma esiki tulõ ja küsüs, mis latsõl vika om!»
Iheri Hilda jutukogost Iheri Leili
Laisk varas
Kurõnurmõn elli umal aol üts varas. Viisi-es kavvõlõ varastama minnä, võtt’ iks lähkült. A tuu man oll’ uma hädä: tohe-es varastõt kraamiga tutvilõ silmä jäiä.
Varast’ ütskõrd varra hummogu viil pümmega lambit, pand’ vankri pääle ja köütse räti päähä. Külämiis trehväs’ vasta tulõma, ku varas saagiga müüdä sõitõ. «Kohes nii varra hummogu läät?» küsse külämiis. «Vii latsi kuuli!» kitte varas vasta.
«Är hingänü» hansa
Üts võro miis esi suur viinavõtja olõ-õs, a egäs juhus hoitsõ kapin pudõlit hansat. A parajan iän poig tiidse tuud ja täl tull’ himo sõpruga taad juvva.
Võtivagi pudõlist tsimarukõsõ, asõmõlõ vali vett. Mõnõ ao peräst jõi viil ja nii mitmit kõrdo. Peräkõrd, ku esäl tull’ himo hansat maitsa, tekk’ tä pudõli vallalõ. Maitsõ ja ütel’: «Tiiä-i, är vist om hingänü?» «Är hingänü neh!» kitte poig takast.
Maas’ka Miili | | | | Mis sa arvat? | | |
|
|
|
