| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | 100 aastat «Vana sanna» autori sündümisest |
Saa-aastadsõs olõsi saanu kuulmeistri ja kirämiis Tuulingu Enn (1937. aastani Aleksa Meinhard). Tä sündü 1906. aasta hainakuu 7. pääväl (vana kallendri perrä oll’ tuu jaanipäiv) Võrun kaupmehe perren. Tuulingu elovärte vaiu kinni veidü inne 75. aasta juubõlit: 12. piimäkuul 1981 läts’ tä mi mant periselt är. Tä puhkas Võru kalmuaian.
Tulõvadsõ luulõtaja koolitii käve läbi Haani, Plaksi, Võru ja Rõugõ kuulõ. Aastil 1917–1922 opsõ tä Võrun gümnaasiumin ni 1922–1925 Oppajidõ Seminärin. 1926. aastal lõpõt’ nuur miis Petseri gümnaasiumi.
Suurõmba osa elust juhat’ Tuuling mitmõl puul kuulõ vai oll’ oppaja. Oppaja-ammõdi kõrval tekk’ tä hoolõga vabaharidustüüd. Nii oll’ tuu aastil 1927–1935, ku tä oll’ uma edimädse tüükotussõ pääl Luhamaa algkoolin. Tuuling oll’ 1930. aastal üts noist, kiä tei oppajidõ ütisüse Võru seminär. Perän oll’ abiesimiis 1940. aastani, aoni, ku vahtsõ võimu ütisüse kinni panni. 1931. aastast pääle oll’ tä Vahtsõliina oppajidõ ütisüse abiesimiis ja esimiis, 1932. aastast Eesti kirändüse seldsi usaldusmiis.
Koolipõlvõst pääle oll’ Tuuling luulõtuisi kirotanu. Võru 150. aastapäävä jõulualbumin 1934. aastal om üle kaet Võrumaa kirärahvas, tõisi siän ka Tuuling – tuukõrd viil Aleksa Meinhard.
Kirän sais: ku tulõva pikä ja pümme Luhamaa õdagu, jätt Aleksa kooliraamadu ja vihu kos seod ja tõist ni nakkas luulõtama. Tege toda tassa ja ilma kärälda, ei nõsta mässü, a lask lugõjil usku, et sääd riimest kokko viil ilusamba tulõasõmõ... 1931. aastal and’ Tuuling vällä luulõkogo «Tulease», mink kaasõpildi oll’ tsehkendänü tõnõ oppajidõ seminäri opilinõ Ivaski Albert. Edimäst pääsläst kirändüsetaivan es võta külm är. Vastapiten, nuurt luulõtajat panti tähele ja anti tälle julgust edesi luulõta.
Tuulingu kõgõ tuntumb luulõtus
Tuulingu Ennu kõgõ tuntumb luulõtus om kimmähe «Vana sann». Värsimeistri kirot’ taa väega noorõn mehen. Raamadukogohoitja Russi Matti kokko pant «Enn Tuulingu personaalbibliograafia» (2001) and tiidä, et edimäst kõrd om luulõtus «Sann» är trükit 1924. aastal Tal’nan ilmunu nuuriaokirä Vikerkaar 49. numbrin.
«Sanna» lövvämi «Tuleaseme» kolmandast jaost, kon omma luulõtusõ kodopaigast ja latsõpõlvõst. Võrun Songi trükükuan trüküt «Tuleaseme» või arvada raamaduharvuisi sisse: raamatut trüküti umbõs 500, tuu om tett Räpinä paprõvabrigu vesimärkega paprõ pääle.
Luulõtus om väega süäme lähkün olnu ka kirotajalõ hindäle, tä om tedä ildampa mitu kõrda ümbre tennü. «Sanna», midä rohkõmb tiidäs külh «Vana sanna» nime all, om vällä antu Võru ja Põlva rajoonilehtin Vinne aigu. Luulõtusõ om ilmutanu ka «Võro-Seto Tähtraamat vai kallendri 1993. aastaga pääle».
Mu edimäne kokkoputminõ «Vana sannaga» oll’ keskkoolipõlvõn 1950. aastidõ lõpun, ku mu esä miihikoorin laul’. Koorijuht Elkeni Paul oll’ sõnnulõ viie mano kirotanu. «Vanna sanna» lauli Võru mehe ja RAM. Parhilla om «Vana sann» ka sama nimega lasõrtsõõri pääl, kon tedä laul Võromaa miis Kalda Indrek.
Ploomi Elmo om pääle Tuulingu ärkuulmist Võru lehen «Vanna sanna» nimmanu Haanimaa rahvalaulus («Haanjamaa laulikut meenutades», 18. piimäkuu päiv 1981). Kiä es tiidnü sis sõnnu: «Sa saisat alan lohon lumbi veeren, nii küürü vaonu laonu vana sann...» Lõpuvärss om õkva ku püürdümine kalli ja eläva noorõiä sõbra poolõ:
«Sa hoia uma saina seeni püstü, ka katust visakui viil ärä päält! Mis tuust, et sammõl sainu vahelt kistu: tuu noorõlt suitsuhädän võetu säält.»
Tuud sanna Haanin, kon kõrval «Vana sanna» kirjapandja 1939. aastal võet aolehepildi pääl sais, ei olõ inämb ammust aost (Töörahva Elu, 1.01.1983). Nigu ei olõ luulõtajat hinnästki. A tuu, mis laulu sisse pant, püsüs elläv mitmit põlvi.
«Hää, et niigi läts’!»
Ku ma 1949. aastal Võrusuu pääl 3. 7-klassilistõ kuuli lätsi, oll’ sinnä koolijuhis tulnu Tuulingu Enn. Mullõ tä kooliaost miilde ei tulõki. Päälegi 1951. aastal pidi tä koolist är minemä, nigu tuu Stalini aol haritlaisiga iks juhtu. Tä võtt’ naasõs mi kooli inglüse keele oppaja preili Pedäjä ja kattõ silmist. Vahtsõst sai tä latsi oppama naada 1955. aastal, ku vana Joss joba koolnu oll’. Timä tüükotussõ olli Pilistveren ja Vahtsõn Saalussõn, pensionilõ jäi tä 1966. aastal Liinamäe koolist. Sis oll’ jäl rohkõmb aigu kirätüüd tetä.
Tuuling kirot’ Võru rajooni aolehele Töörahva Elu, kon ma lehetüüd tei. Saimi peris tutvas. Tuuling oll’ ka pääle sõta, 1944–1947 Võru lehe man aokiränik olnu.
Tuukõrd olli elektriga luu väega viledsä, nii et toimõndaja Vahtra Jaan oll’ vahel kamandanu: «Enn, tõmba tikku! Kae, kas elektrilamp laen iks palas!» Nuu jutu, miä Tuuling kirot’, olli kah inämbält jaolt nal’alidsõ. Aol, ku lehen oll’ pall’o amõtlist juttu, võtt’ lugõja Tuulingu kirätükke Tuha Juhani ja timä sõpru kotsilõ tenuga vasta.
Üte pikembä värssnal’ajutu ilmutamisõ pääle, kon päätegeläne oll’ direktri Mauk, sai aoleht parteikomitee käest tsägädä. Oll’ suvinõ hapnõkurgiaig ja lehetegejil armõdu hää miil, et pikk lugulaul oll’ lehte tsusada. A Maugu aluskuju tundsõ hindä är ja kaivas’ aolehe pääle parteikomiteele.
1970. aastidõ algusõst om peri ka Otsa Virve käest kuultu lugu tuust, ku tä muusõumin (kon tä tiidüstüüd tekk’) kõrrald’ Tuulingu luulõõdagu. Tuulingu luulõtuisi lugi Koreiniku Piitre, ildadsõmb rahvatiatri näütlejä. Kullõma oll’ tulnu hulga rahvast – Tuulingut tunti häste. Ku illus õdak läbi sai, ütel’ luulõtaja: «Hää, et niigi läts’! Hää, et pessä es saa!»
Tuuperäst, et aig oll’ sääne nigu tää oll’, a või olla ka uma tasadsõ olõki peräst es saa Tuulingu Ennust peris ammõdi poolõst luulõtajat.
Umal eloaol tekk’ tä valmis käsikirä 281 luulõtusõga, miä om seoniaoni trükmäldä. Luulõtaja 100. sünnüaastapääväs pandas Võrumaa muusõumin üles näütüs Tuulingu Ennu elust ja loomingust.
| | | | Valpri Liina | | | | Mis sa arvat? | | |
|
|
|
