Nummõr' 106
Hainakuu 4. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Bussiluu külävaheteie pääl
  • Uudissõ
     
  • Mälehtüsekivi 18 mõtsavellele
  •  
  • 40 võrokõst lavva ümbre
  •  
  • Verskan tetäs pottõ ja pakutrükmist
  •  
  • Mulke suvõkuul
  • Elo
     
  • Puu-inemise tei puud ja ilma parõmbas
  •  
  • 100 aastat «Vana sanna» autori sündümisest
  • Märgotus
     
  • Tootseni Jaan: võro juurõ omma kõvõmba!
  •  
  • Imäkeelega hädän
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Puu-inemise tei puud ja ilma parõmbas
     
    Saarõ Evar
        
     
     
    Altnurmõ Toomasõ viil poolõlõ tüüd avit’ pistü aia traktor, midä juhtõ Otsa Hannes. Tellismaa Taavi oppõ uma laiva man tarvitama tuud, midä puu valmilt kätte and. 
        
    Minevä nädäli käve Vahtsõliina kerigu man Küläorol puukunsti laagri «Puukuju 2006», mink kõrraldaja omma joba mitmit aastit Otsa Hannes ja timä esä Andres. Ku puukujo naksi valmis saama, sai käütüs tan juttu ajaman, kunsti ja puutüü pidopäävä õhku nuhutaman.

    Kängämäe pääle om aastidõga kokko veet hirmudu suur unik puid: tammi, saari vahtrit ja midä viil. Tast saa egä kunstnik hindäle tahvitsõmisõs kõlbuligu tüve, haro vai kõvõrigu kaia.

    Näütüses Kerepäälse tsura Tellismaa Taavi löüd’ rõngan koorõjupi, miä oll’ joba nigu valmis paat, vaia õnnõ nõna ja perä külge lüvvä ni mast pääle säädi. Taavi esä Tõnu, kiä pidä egäpäävätselt turismitallu, näkk’ hulga rohkõmb vaiva, et Vahemere galeeri mutõl’ valmis saia.

    Seoilmaaignõ puunikõrdus käü edimält sae ja peränpoolõ mürgliga (relakas, fleks). Timahavva olli Küläorol ka Tarto kunstikooli tudõngi, kinkast nii mõnõlõgi oll’ taa edimäne kokkoputminõ puupaku ja huskvarnaga.

    Otsa Andres ütel’, et edimält pidi iks kõvva sõnnu pääle lugõma ja perrä kaema, et mõni hindäle sisse ei lasõ. Pakulõ süvvält sisse laskminõ om lubat, vikurlõikamisõ man tüüjälgi pääle nii väega ei kaia. A lövvüs ka meistriid, kiä tegevä puust väega sille as’a vällä. Näütüses Palmsõ miis Kivisaarõ Hallar olõ-i kongi kunsti opnu, a eläski tuust, et tege inemiisile moro pääle ilosit «vindiga» puukujjõ. No oll’ tä valmis höölitsenü kotkasuurudsõ lajan siibuga tsirgu. Tuu oll’ tett tammõtüve veerändikust. Kivisaar ütel’, et taad laagrit ei saaki minkagi kõrvuisi säädi, selle et om Eestimaa ummi puukujovõistluisiga ja om Võromaa – tävveste tõistsugumanõ maa.

    Tsirk tull’ esi puust vällä

    Altnurmõ Toomas om peris kuulsa kunstnik, kiä om käünü Korean ja Lõuna-Ameerigan opman ja üle ilma mitmõl puul kuiõ ragoman. Uma kujo jaos oll’ tä tarvitanu jämmet ja kunnilist saarõtüvve, minkast tull’ vällä esimuudu hummogumainõ elläi.

    «Papagoi, a üts kiird om sisse käänet,» hindsit’ tä esi noid, kiä tahtva kõgõ arvu saia, midä kunstnik om mõtõlnu. «Inemine usk, et ku tä kunsti kaes, sõs tä näge kunstnikku, a periselt näge tä esihinnäst,» oll’ Altnurmõ ütelüs. Puukujolaagrist arvas’ Altnurmõ, et nii hää fiilinguga kotussit om ilman väega veidü.

    Otsa Andrese jutu perrä sais kõik taa laagri üllen tugõjidõ pääl. Inemiisile om vaia süvvä, magamisasõnd, puupakkõ, elektrit, sae pentsu ja hääd seltskunda, et kunst sündümä nakkasi. Tugõja jälki tahtva umma kraami müvvä. Tuud nä sääl Kängämäe veere all joudupiten teiväki, paki kõgõsugumaidsi puutüüriistu. Üts vahtsõmbit vidinit oll’ sääne peiklihoitja, miä käü väiku mürgli külge ja lüü peiklit edesi-tagasi, nii et piä õnnõ kinni, ku puud kaurma nakkat. Mürgli otsa pantava freesi ja teemantlihvjä tegevä kah tüüd kerembäs. A kiä massinidõ vingmist ei taha, või niisama kirvõ ja peikliga tüüd tetä.

    Irsi Anni Elvast oll’gi üts sääne peiklimiis (periselt muiduki naanõ). Tä oll’ väega rahul tuuga, et oll’ valinu uma puukujo jaos haralidsõ paiu.

    Paiul om koorõ all illos mustri, nii et pääle kuurmist oll’ tä edimäne mõtõ olnu: «Midä edesi tetä, et taad illo veidemb är tsurki?» Parhilla olli harrõ otsõst vällä höölitsedü kaku muudu tsirgu, miä õkva ku kasvi puu seest vällä. «Tsirgupuu,» paki ma. «No võinuki nimes panda Tsirgupuu,» oll’ Anni peri.
    Valgusfuur Võro liinalõ

    Edimädse käeproovi man oll’ ammõtin Järviku Kalev Tartost. Timä oll’ miihi käest uurnu, et midä Võromaalõ kõgõ rohkõmb vaia om. Ku kuuld’, et Võro liinan olõ-i üttegi valgusfuuri, tull’gi tälle mõtõ risttuli tetä ja Võro liinalõ kinki. Jalamiihi nupp puha külen ja kõik.

    Maaski Andres kõrval meisterd’ parajadõ ütte suurt perset. Maask om Käätso miis ja täl om viländ juttõst, kon otsitas Võromaalõ umma tunnismärki. «Mis tan iks, Tallinn om pää, Paidet üteldäs süä ja Võromaa om täüs sääntsit kumõruisi, et tan ei olõ määnestki muud võimalust ku lõpus vällä hõigada: «Võromaa – Eestimaa perse!»» kitte Maaski Andres.

    «Ma mõtli, et tii seokõrd midägi lihtsät, tii üte prussi. Russ ma joba olõ, saagu sõs ka pruss,» kõnõl’ Russi Olev, kiä om üts tunnõtumpi Võromaa puu-inemiisi.

    Tä oll’ ette võtnu pedäjä, kon ütest kannust kasvi vällä sirgõ tüvi ja alajäänü ossajuntõ täüs jagarik. Sirgõ tüvi läts’ prussis, jagarik jäi, nigu tä kasunu oll’.

    «Kohegi ala tukõ kõlbasõ nä mõlõmba,» selet’ Russi Olev umma mõtõt.

    A ma proovõ kaia vabalt, nigu Altnurmõ soovitanu oll’, ja näi kattõ Võromaal kasunut velle, kinkast üts läts’ liina prussis ja tõnõ, närotsõmb, jäi säändses, nigu tä oll’. Mäelmädse otsa pääl saiva mõlõmba tüve kokko ja tugiva tõnõtõist. Kah illos.
     
     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!