|
|
| | | | | Kuis imä väümehele võru kiilt opas' | | | | Vahteri Aino |
| | Elli sis joba Tal'nan ja olli mehel. Lätsi timäga edimäst kõrda Urvastõlõ imäle-esäle küllä. Noh, meid võeti ilustõ vasta. Oll' suvõaig ja mar'a mõtsa all küdse.
Lätsimi kah mõtsa marju süümä. Seimi ja aimi juttu. Ku ollimi joba küländ söönü, istsõmi maha jalgu puhkama. Sääl nakas' imä kõnõlama: «Latsõkõnõ, sääl om kusiraudsigu pesä.»
Et mu miis' es mõista võru kiilt, küsse tä mu käest, midä imä kõnõlas. Ma es jõvva viil üteldä, inne joba puri kusiraudsik tedä.
Tä karas' maast üles ja ütel': «Nüüd ma tiiä külh, miä om kusiraudsik! Ja taa sõna jääs mullõ elusaos miilde!» Jäi kah.
|
| | Mis sa arvat?
| | | | | | Ku kõnõlda ehedüsest | | | | Ruitlanõ, kurblinõ miis' | | | Olõ kaenu ilmaennustuisi ette ja taadõ ja saa arvo, et inemine om kunn – säändsen ligadsõn keskkunnan tõsõ pääle katõpaiksidõ vasta ei piä! Inemise, tuun mõttõn nigu mi inemist mõistami, koolõsõ üts'tõsõ perrä vällä...
Õkvalt lätsi Laatsi Lia, Grapsi Gunnar, nüüd võtsõ nõus kunnõ mant är jalota üts' eesti boheemlusõ lipulaivu, latsikiränik-luulõtaja, inämb ku tuhandõ lauluteksti autor' Arderi Ott.
Mille sjoost mehest kirota võrokiilsen lehen? Kiräkeelen kirotajast? Loomulikkusõ ja ehedüse peräst!
Ku võro ja seto keelen kultuur' om viil putmada säändsest hirmsa kõla ja mõttõga sõnast nigu meinstriim, sõs kõigilõ tuulilõ vallalõ suurõn (ha-ha!) eesti kultuurin omma raamat ja lasõrtsõõr' mugu inämb ja inämb sarnadsõ makaronipakiga! Et ku puuti läät, saat valli mõnõkümne paki vaihõl ja võtat õks odavamba: mis sääl vahet, makaroon' jääs makaroonis!
Säändse tsihi hääskitmise ehk kultuuripoliitiga peräst jääs suurõn kultuurin mugu vähämbäs ehedüst ja särrä, a uma näolda asku omma kõik' kotusõ täüs!
A Arder es olõ sääne! Või jummal'! Suur' mehemüräk, havvahelüga, kõik'aig häätujolinõ! Säänest tüüpi, et ku midägi üteldä om, sõs õkvalt ütles kah! Ja tedä olõssi tävveste võimalda kohegi lavva taadõ sokuta ja sõs luuta, et tä sääl kuigimuudu selts'kunnaga sulassi! Ha-ha! Võimalda! Miis' oll' täüs ehedüst, naarsõ üle tarõ, suur' verrev nõna tulit', silmä pildsõva kibõnit!
Luulõtaja piät õks luulõtaja muudu vällä nägemä, mitte nigu ma! Arder oll' ja näkk', Contra om ja näge.
Ma olõ kah luulõtaja, a must omma habõnaajamismassina, kammi ja muu sääne kraam' joba võitu saanu! Merca ütel', et ma näe vällä nigu traktorist'. Hää tuugi!
Innemb olõ traktoristi muudu ku määnegi korgõkultuuri ärkuionu persevest', kinkal egän nelländän lausõn kõlassõ sõna: kultuur', Kafka, klassitsism ja postmodernism!
Muusiän, Arderi Oti tiidmise niinimetedüst «korgkultuurist» olli märk'mist väärt ja lasi täl lõpuni vällä olla sääne, kedä inemise hoie – üts' kuradi lihtsä ja muhe vana!
|
| | | Tehvitsiit' | | | Vinne-ao lõpupoolõ käve elu nii: ku rahvas poodi ümbre kogoni, tull' saisma jäiä, selle et müüki panti tehvitsiiti.
Üts' Haani naanõ trehväs' Võro liinan olõma, majapidämiskraami poodi ussõ takan oll' saba. Jäi timägi egäs juhus saisma.
Leti iin tull' vällä, et müüdi vetsupapõrd, mitu rulli oll' kabla perrä aet. Maanaanõ es tihka üldä, et timä tuud kraami ei taha – maal aeti lihtsämbäle läbi. A hing' oll' külh täüs, et pall'o aigu saban saismisõ pääle kullu.
Peräkõrd naasõl vidäsi. Ütel piinül liinaprovval lõppi tehvitsiit' õkvalt nõna alt är. Kai ikudsõ näoga ümbretsõõri ja Haani naanõ sai tehvitsiidist vallalõ. Liinaprovva massõ viil päälegi.
|
| | | | | Võõra ammõdi leht' | | | Ütele mehele astõ Võro liinan mano vagadsõ näoga naanõ ja sokut' tälle peiu kirivä kaasõga aokirä.
Miis' silmäs' aokirä kaast ja ütel': «Taa om võõra ammõdi leht'! Olõ-i ma valvur ei üüvaht'!» Aokiri oll' Vahitorn.
|
|
|
| | Kae, miä ütel´!
"Ku esi olõssi nuur', võih olõs illos taa silla all kuramiiri!"
Räpinä vallavanõmb Hirmo Inge vahtsõ Võro maantii silla vallategemisel (Koit)
| |
| | |
|
|
