Nummõr' 105
Piimäkuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vahtsõliina laadu pääl
  • Uudissõ
     
  • Edimäne võrokõisi tsõõriklaud
  •  
  • Eestiaignõ lipp kaonu kodu mälestüses
  •  
  • Vahtsõnõ rongiaig ei passi mi rahvalõ
  • Elo
     
  • Maal om kõva tüüliisi põud
  •  
  • Muhumaal kõnõldas kah umma kilt
  • Märgotus
     
  • Tossu Enno: olõ kehv hingehoitja, mullõ passis käsitüü!
  •  
  • Piimäliitri sõit läbi ütessä tuhat versta, inne ku jõud jogurtipurgis inemise kodo külmkappi
  • Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Hää rohi vägivalla vasta
     
    Ruitlasõ Olavi, kiildjä ja käskjä
     
    Perre- ja egäsugumadsõ muu vägivalla vasta om rohi vällä mõtõld! Lähünemis- vai manoastmiskeelü kõrdalännü pruukminõ om säädüsega paika pant.

    Riigikogo võtt’ vasta säädüse, miä and no võimalusõ pallõlda kohtu käest, et vägivallatsõjidõl manoastminõ är keeletäsi. Ja ma plaani tuud tävvelidselt hindä hääs är pruuki.

    Latsil om no hää kassu. Kimmäs. Ma olõ lats, ma või no julgõlõ esä kohvikruusi sittu, imä prundsi sisse käärega mulkõ lõiku, vanaesä prilli jalguga purus trampi ja vanaimäl kepi käest är tougada.

    Nigu mullõ vitsa näütäti, panõ ma teile manoastmiskeelü pääle, saa meetri kaugusõlõ lupa hindäle tulla ja mitte millimeetritki lähembäle. Mögisege sõs kavvõst päälegi mu pääle. Ja kasvatagõ minno! Poohui! Vanast kasvi latsõ vitsaga ja kaegõ, mis vällä tull’! Reiljan, Savisaar, Laar, Pornokunn, Veskimägi, Ustimenko… Vitsaga inemist hääs ei lüü, selle et vits olõ-i määnegi võlukepikene. Ku vast saibaga lüüt, ei tiiä…

    Nojah, ma olõ lats ja ku ma veidükese kasu, sõs ma tii tuud manoastmiskiildü laembas. Kihulasõ ei või inämb mu verd nutsuta, kirbu ja lutiga niisama. Ja ku sa hindäle kah manoastmiskeelü pääle panõt ja mullõ närve pääle käüt, või ma su aknõ kavvõst kiviga sisse visada.

    Kõlista politseihte, napakas, ma õnnõ naara, selle et politseile olõ ma kah manoastmiskeelü pääle pandnu. Ja auto alla ei saa ma inämb jäiä, selle et ma olõ kõigilõ massinile ligitulõgikeelü pääle pandnu. Käü kasvai kesk tiid ja proomi sa mullõ lähkuhe tulla. Ma olõ jäledü, nimme olõ! Selle et ma olõ lats ja latsõ ommaki jäledü!

    Eelä oll’ umbõlõ illos ilm. Päiv paistu, lätsimi Pehu Jaaniga – tuuga, kiä «Piimaautot» laul – stuudiohe ja tii oll’ nigu är sõnot: ilosa, noorõ, puulpall’a tütärlatsõ mugu jalotasõ meile vasta. Kõik nigu aokirä kaasõ päält maaha astnu. Ilosa, pikki jalguga, ehh…

    Algusõn olõ-õs vikagi, a lõpun naas’ silmi iist mustas võtma. Mõtli joba tuu ligitulõgikeelü pääle, et ku saanu näile tuu pääle panda, olõsi kergemb liiku.

    Küsse Jaani käest, et mille neo tütärlatsõ meid, miihi, ummi pikki jalguga niimuudu piinasõ? Mõni võinu meile ummõhtõgi vasta tulla...

    Jaan mõtõl’ veidükese ja löüdse, et asi olõki-i periselt niimuudu, selle et periselt nä jo tulõva meile vasta külh. Tiid piten tulõva vasta ja sõs läävä müüda. Pinge läts’ maaha ja mul sai õkva kergemb!


    Mis sa arvat?
     
    Juhan ja timä tõupull
     
    Keldri Enno
     
    Pääle tuud viimäst suurt sõta naati väikeisi kolhoosõ tegemä. Siin mi kandih tetti kah määnegi «Ühistüü» nimeline neläst-viiest majapidämisest kokko klopsit kolhoos.

    Keväjä olli lehmä laudah sita seeh küllüle. Arvati, et olõ-i õigõ tõug ja vanas kah um är lännü. Mõtõldi ja otsustõdi nii kavva ku löüti välläpäsemine – tulõ naada vahtsõt sorti luuma. No sis ütel hääl pääväl oll’gi pull kohal – luupuket nahakaunistusõga. Pidi hääd suku pull olõma.

    Sis tulli vahtsõ murrõ:kes nakkas pulli kar’atama? Kiäki es julgu hindä pääle säänest kohust võtta – ku piäsi rõibõ är lõpma, um kõrraga kinni minek.

    Lõpus löüti hää välläpäsemine: Juhan poissmiis ja las jandas. Vahepääl taheti pull esimehele sokuta – esi tõi timä siiä, süütke kah sis.

    Rahval naas’ õks hallõ esimehest, selle et tä pia egä päiv täüs oll’ (mitte õhku, iks viina). Peläti, et pull või sooligu kõgõ sitaga vällä sõkada. Lõpus otsustõdi Juhanilõ õks är sokuta. Juts es olõ viinanõna kah ja viil päälegi poissmiis.
    Rahvas arvas’, et või-olla taast pullist saa-i asjagi, külh sis Juts esi pulli iist mõnõgi lehmä är kargas. Üts lehm naas’ki pulli otsma. Viidi sis tuu lehm mõtsa tüütegijä mano ja pull naas’ asja ajama. A tüüorgan es saa vist õigõhe mulku ja kos pahandus – vaenõ pullikõnõ riksõ uma riista är. Pull joba nädälipääva haigõ.

    Otsustõdi Võrost üts targõmb tohtri tuvva. Nii tettigi. Üte päävä tulliki autojuht ja tohtri peräle. Sis naati Jutsi käest küsümä.

    Kõgõ inne pidi Juts är seletämä, et kuimuudu sääne asi juhtu. Sis naas’ asi peris põnõvas minemä. Kõikõ ei saa kirotagi. Kõgõ lõpun küsüti: «Kas taa pull vitamiine um saanu?» Juts mõtõl’ kõrd aigu ja sis naas’ kõnõlõma: «Ma joba ütli teile, et vitat um saanu. Tuust hädä tullgi! A tuud tõist as’amiini ei olõ saanu. Kost ma noid miine õks võta, sõast um joba hulga aastit müüdä!»

    Tohtri andnu sis midägi sissevalamises ja päälemäärmises ka viil. Sis tsoskatanu midägi autojuhilõ ja naanu kipõlt minemä. Es ütle Jutsilõ hüvvä päivägi. Ma olli peris väikene, ei mäletä, mis tuust pullist sai. Tohtri oll’ naistõrahvas, nimme ei ütle.
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Sõit läts’ maailma veerekese poolõ
     
    Tuu sõidu võti eelmisel aastagasaal ette kats Võro memme, kellel oll’ ütstäspuha, et sõnnagi vinne kiilt es mõista.

    Ja kui kotost nii minemä lasti ja minti – ei passi, ei palgaraamatut? (Taa oll’ peris pagõminõ pääväle vasta nigu aokiränik Ütsi Juta kunas Põlva lehen Koit kirot’).

    Memmekeisi poja olli Moskvah soldanis ja näid sinnä kaema minnä oll’ memmekeisi ainumanõ suur tahtminõ.

    Ku Moskvahe peräle saadi, tull’ rongist vällä minnä. Edimädse huuga sai memmekese miilidsäosakunda. Miilitsäl oll’ tükk tegemist, et asi selgembäs saia ja avitada Moskvahe sõitnu küläliisil õigõ sõaväeosa üles löüdä. Memmekese tiidse vinne keeli õnnõ ütte sõnna: «soldat».

    Sis üteh miilidsämajah, kos oll’ viikarahvin lavva pääl (nigu vinne aol ammõditarrih iks oll’), võtt’ üts imä lavva päält karahviini, vali klaasi vett täüs ja pursas’ miilitsile vett.

    Tä selle pursas’, et näide poja olli tuuh sõaväeosah, koh oll’ purskkaiv kah. Ja et nä kõnõlda es mõista, sis sai asja vii purskamisõga ka selgembäs tetä.

    Nii saadigi sääl miilidsämajah arvo, milleh asi: terve Moskva liina pääle oll’ õnnõ üteh sõaväeosah purskkaiv.

    Teno tuu Võrost peri soldaniimä märksäle meelele saadigi hummogus õigõ sõaväeosa ja uma soldanist poja kätte.

    Palli Elsa
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kitš ja põdõr

    Timahava tetti üle pikä ao laulupido rongikäük. Rongikäügi lõpun lökut’ tsill’okõnõ bussikõnõ, kon oll’ egäsugust rahvast.

    Kubija mõtsa veeren tiiperve pääl saisõ üts andsak kujo: üleni valgin rõivin, hiussis määndsegi narma ja näo iin kõllanõ mask. Bussin olõja kai tuud kujjo nigu imeeläjät.

    «Kitš!» oll’ bussijuhil as’a kotsilõ kimmäs arvaminõ. (Taad sõnna pruugitas ilma maitsõlda tett kunsti kotsilõ.)

    «Kits jah. Ja järgmädse nuka takast tsuskas põdõr nõna vällä!» kuuldu rõõmsa helü takastpuult bussist.



    Naabri umavaihõl

    Orkestri pillipuhkja tull’ hummogu tüüle ja haigut’ magusahe. Kontorinaasõ küsse, mille miis uimanõ om.

    «Naabri pesse terve üü vasta saina, saa-s maada,» tunnist’ pillimiis.

    «Oh sa vaesõgõnõ!» hõiksi naasõ ütest suust, silmin kurbus ja halõstus. «Ah, olõ-s hätä midägi, ma jäl har’oti terve üü laulupido kavva!» oll’ miis hindägä rahul.


    Mis sa arvat?
     
     
    Hüvä nõu
     
    Kohupiimätäüdüs koogilõ

    1 pakk kohupiimä 2 munna 2 spl kuurt 2 spl mannat võidu tsukõrd suula


    Parõmb kardokapudõr

    Kardokapudõr saa põnõvamb, ku lõikat puul kaali jupõs, keedät veidükene aigu ja panõt sis kardoka manu. Tõnõ variant om panda kardokapudrulõ manu tsipakõnõ põrknit. Värm om ilusamb ja maik om kah hää.

    Kruusamäe Maimu
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!