| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Ega seo asi nii ei jää | | | | Piimäliitri sõit läbi ütessä tuhat versta, inne ku jõud jogurtipurgis inemise kodo külmkappi |
| | «Ega seo asi nii ei jää!» Aastakka kuuskümmend tagasi laulti säänest laulu, tiiä-i, kas viil lauldas. A neo laulusõna tulõtasõ mullõ miilde, mis üts handi vanamiis Tsiberih selet’. Timä usk oll’, et inemise omma essüsih, ku mõtlõsõ, et kõk jääs nigu om. Jää-i, selet’ vanamiis, tulõ viil aig, ku kõk vahtsõnõ kaos, ja inemise nakkasõ jälki elämä nigu innevanast. Säänest uskumist om raamatidõ perrä olõman olnu muialgi: Mordvamaal ja Ameerika indiaanõl.
Edimält või vanamehe üle naarda, a ku mõtlõma nakkat, saat arvo, et timäl ja tõisil, kiä niimuudu mõtlõsõ, või ütsjago õigustki olla. Üle-eelä loi Prantsusõ lehest, et tan omma targa tiidmämehe vällä rehkendänü, mis sünnüs, ku naftat pall’o vähembäs jääs ja timä hind viil paar kõrda kallimbas lätt. Eestih tähendäsi tuu, et liitri bensiini iist piät päält viiekümne krooni vällä pandma. |
Prantslasõ kirotasõ, et üts piimäliitrikene om sõitnu läbi ütesä tuhat verstä lehmäst, inne ku jõud jogurtipurgis inemise kodo külmkappi. Kaupu vidämine maailmah mass kolmandiku tuust, mis mass näide tuutminõ. Tuu üleilmastuminõ om meilegi tutva asi: poodih müvväs inämbält jaolt Hollandi ninni, om Kolumbia ummigi nätä olnu, putlivett om tuud Prantsusmaalt ja keressekivve Soomõst. Terve taloinemise mõistusõ jaos om sääne üleilmastuminõ ja ninni vai ubinide vidämine tõsõlt puult maamunna midägi peris ulli. Mõistusõ helü ütles, et inemine piäsi iks rohkõmb toda süüki ja muud pruukma, mis lähküh kasunu ja tettü. A põrõhõlla mugu veetäs ja sõidutõdas. Inemiisi kah: kiä taht Kanaari saari pääle peesütämä linnada, kiä Ruuma kuuholõkit pidämä. Samal aol jääse uma ubina puiõ ala määndümä, ummi hõragamarju ei ostõta, selle et Itaaliast saa odavambalt ja uma aia haina olõ-i kohegi panda.
Tuuperäst või naftahinna nõsõminõ olla hää ja mõistlik asi. Om küll maainemiselgi hätä, ku õli kallimbas lätt, a mi maal omma viil vana talotarkusõ alalõ: ku vaia om, või hobõsõga kardohkit kündä, vikatiga ussaia är niitä ja koskilt vana niidümassina vällä otsi ja hobõsõ ette panda, ku eläjile talvõhaina vaia tetä.
Tiiä-i, kas põllumajandus tulõvah aoh hobõsõ ja vikati mano tagasi lätt, a paistus küll niimuudu, et tuu suur ümbreilmasõitminõ, kaupu vidämine, egätsugu massinidega muro niitmine ja muu sääne luksus piät kõrd otsa saama. Ja etnograafia või saia tähtsäs as’as, kost esivanõmbidõ elotarkust otsitas.
Ja ütte asja tähendäs tuu kalli nafta võimalus viil: et pall’o inemisi tulõ maalõ tagasi, et liinast naatas jälki maalõ kolima ja maatüüd tegemä. Liinah om pall’o töid, mida inämb olõ-i vaia: kui Hollandist ninni tuvva ja Kanaari saaril peesitämäh kävvü lätt liiga kallis, sis jääse inemise, kiä põrõhõlla säändsit asju kõrraldasõ, ilma tüüldä. A maal om iks tüüd, mis taht tetä, maalõ tulõ viimäte rohkõmb tüükässi vaia.
Om aoluuh nättü egät. Ütskõrd jäi Rooma liingi nii tühäs, et ilmatu laja foorumiplatsi pääl sei kitsõ ja osa oll’ põllumaas tettü. | | | | | | Mis sa arvat? |
|
|
|
