Nummõr' 105
Piimäkuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vahtsõliina laadu pääl
  • Uudissõ
     
  • Edimäne võrokõisi tsõõriklaud
  •  
  • Eestiaignõ lipp kaonu kodu mälestüses
  •  
  • Vahtsõnõ rongiaig ei passi mi rahvalõ
  • Elo
     
  • Maal om kõva tüüliisi põud
  •  
  • Muhumaal kõnõldas kah umma kilt
  • Märgotus
     
  • Tossu Enno: olõ kehv hingehoitja, mullõ passis käsitüü!
  •  
  • Piimäliitri sõit läbi ütessä tuhat versta, inne ku jõud jogurtipurgis inemise kodo külmkappi
  • Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Tossu Enno: olõ kehv hingehoitja, mullõ passis käsitüü!
      
     
    Tossu Enno käe omma terves tennü hulga mikandi inemisi. 
      
    «Nigu inemine põllu pääle saa, inämb priitahtligult ei tulda!» kõnõlõs Põlva Haigla kirurg Tossu Enno (57) tuust, et mikandi inemisega olõ-i tohtril mõtõt määnestki lõikust suvõao pääle kokko kõnõlda.

    Mi inemiisi tund Mulgimaalt Tõrvast peri Enno häste – tä om Põlvan 25 aastat tohtritüüd tennü, tuu aoga võro keele selges saanu ja naanõgi om täl peri siist, Põlgastõst.

    Kuis umal aol Põlvahe tüüle trehvsiti?

    Kõgõpäält olli viis aastat Tõrva haiglan, sis sai ordinatuuri õnnõ kirurgiaga tegelemä ja pääle toda tulli joba Põlvahe tüüle.

    Et naanõ om siistkandist peri, sis olli inne siin küländ käünü. Tõsõ tohtri es olõ kah väega pall’o noorõmba ega vanõmba, tundsõ näid joba ülikooliaost.

    Määndsit lõikuisi om tulnu Põlvan kõgõ inämb tetä?

    Egäsugudsõ traumakõsõ ja kõik muu.

    Midä oll’ vanast rohkõmb: ku maohaavand mulgustu. Vabariigi algusaastil läts’ elo kuigi teräväs, sis oll’ tuud häste pall’o. Inemise es saa süvvä, es saa rohto vai mis tuu hädä oll’.

    Parhilla omma roho nii hääs lännü, et lõikuisi om egäl puul veidembäs jäänü.

    Et inemiisi tervüs om sis parõmbas lännü?

    Jah! A paistus, et inemise kondi läävä pehmembäs: kurat, kas ei süvvä inämb mi uma kandi eesti süüki, midä olõsi vaia vai liigutõdas hinnäst veidemb?! Latsõkõsõ omma kah nii äbärigu, et tohe-i inämb palli kah peio võtta... Kas sis om söögis õnnõ kokakoola ja krõps, õigõt süüki inämb ei tetä vai mis?!

    Vannu inemiisi tulõ vast iks inämb lõigada ku nuuri?

    Jah. Ku kaet noid vannu ütsikit memmekeisi... Latsõ liinan vai ei olõ näid olõmangi.

    Kas mõnikõrd om süä peris hallõs lännü?

    Om külh, a kurat, vaihõpääl aja vihalõ kah! Mamma om siin, lõikus tett, opatas tedä käümä. Sis ku piäsi mamma kodo viimä, sis nakka otsma, kos sugulasõ omma!

    Ja sis nakkas tuu kauplõminõ: kas mi es saanu viil hoita. Sis seletät, et haigõmaja olõ-i hoitmiskotus, olõ-i kinnipidämise kotus...

    Tundus, et vanastõ oll’ kodonõ hoitminõ tõistsugumanõ. Vai om elo sääne: saa arvo kah, nuur inemine piät umma tüükotust hoitma, sääl kõik aig olõman olõma. A et tuud mõtlõmist sukugi ei olõ, kuis tuu mammakõnõ ütsindä saa!

    Kas ti olõti sis ka hingehoitja toolõ mammakõsõlõ?

    Ma olõ külh üts kehvä hingehoitja! A mõni mamma om külh maru torõ: tä om vana, a nii tsäpe, täl om tahtmist, timä taht kõndma minnä. Kamm hiusõ är, istus ja kaes nii helge pilguga... Vot tuu om külh mesi! Parhillaki om mul kats tükkü sääl, a kolmas om tansaman palatin lapildõ maan, vaht lakkõ ja luut ei tiiä midä!

    Ei saa kõikõ väega süämehe võtta, sis murrut är, ei jovva. Mõni või ammõdi maaha panda. Ma ei kujoda ette, et ma piäsi näütüses vaimu-tohtri olõma ja inemist mugu kullõma, kullõma... Mullõ passis «käsitüü» inämb!

    Mutikõsõ kõnõlõsõ iks päämidselt võro keelen?

    Jah, näidega nakkat esi kah mulgatama, jääs külge. Ma arva, et kõnõlõgi säänest mulgi-seto-võro segäkiilt. Ku käve pruudi puul Põlgastõn, sai edimädse keelekümblüse kätte! Mõnõ sõna olli peris huvitava: kassi kutsuti tiides sääl...

    Midä tuu mikandi rahva jaos tähendänü, ku Põlvast haigõmaja är kaos?

    Vahepääl oll’ asi peris hull, taheti tan asi peris är murda, et ei olõsi tan ülepää midägi.

    Tarto tohtri joht tuud ei ütle:näil om teedä, pall’o nä joudva. Ku Võrost, Põlvast kõik sinnä lääsi, sis olõsi peris läbi... Parhillaki omma järekõrra säälnii suurõ.

    Ku Tarto saa kõrraligult valmis, sis muperäst võisi olla, a tekke inne tii kõrda, et inemine tõtõstõ joud sinnä! Aastani 2010 om märk maan, et haigõmajal lastas olla. Vast iks vägüsi ei kaotõda, ku inemise omma olõman, kiä saava tetä.

    Kas seokandi inemise tennäse tedä avitanu tohtrit?

    Vanastõ oll’ kommikarbi-pruuk peris kõva. Parhilla om pia är jäänü. A vana memmekene, taadikõnõ, timäl om iks tuu kommõ man. A ma tiiä, ku rikas timä om...

    Ku kiäki om lehen tennänü, sis ammõdiveli om mullõ lehe kätte pistnü, ku mu nimi om seen.

    Kuis puhkati? Mängiti tennist?

    Jah, prõlla tsipakõnõ veidemb. Mõtli, et 60 eloaastani mängi, a põlv naas’ vallu tegemä, jõuku ei saa kah häste kokko...

    A ma osti hää jalgratta hindäle! Väega hää om ja tuuga näet ilma pall’o inämb – sõidat siin ja sääl, eski sisaskit kuulõt, tenniseplatsi pääl es kuulõ!

    Üle 40-aastadsõlõ inemisele ei soovitagi nii väega juuskma minnä. Tuu om jalalõ rassõ.

    Võtku jalgratas, tagaots om sadula pääl, om kergemb. Ei põrota, ei vaiva, a liigut. Süä saa kah tüüd. Kepikõnd ei olõ kah halv asi.

    Pallimäng om muidoki emotsionaalnõ. Saa hinnäst vällä rüüki, vihasta...

    Väega hää om, ku omma sõbra, kellega mängi. Seo omgi mu puhkus. Kimmähe piät midägi säänest olõma. Ja kül perän om hää olla!

    Küsse Harju Ülle
     
     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!