Nummõr' 105
Piimäkuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vahtsõliina laadu pääl
  • Uudissõ
     
  • Edimäne võrokõisi tsõõriklaud
  •  
  • Eestiaignõ lipp kaonu kodu mälestüses
  •  
  • Vahtsõnõ rongiaig ei passi mi rahvalõ
  • Elo
     
  • Maal om kõva tüüliisi põud
  •  
  • Muhumaal kõnõldas kah umma kilt
  • Märgotus
     
  • Tossu Enno: olõ kehv hingehoitja, mullõ passis käsitüü!
  •  
  • Piimäliitri sõit läbi ütessä tuhat versta, inne ku jõud jogurtipurgis inemise kodo külmkappi
  • Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Muhumaal kõnõldas kah umma kilt
      
     
    Kaasiku Ahto tege Muhumaal Aljava Kunnatikivist pilti. 
      
    Kävemi seo kuu keskel Kaasiku Ahto ja Kingu Katrinaga Muhumaa vannu pühhi kotussit ots’man ja kaardi pääle pandman. Abis olli vanõmba inemise, kiä kõnõli väega ilosat umma muhu kiilt.

    Vana pühä paiga ja noidõ ülekaeminõ om pikemb teema (nigunii tulõ tuust Uman Lehen Võromaaga seosõn kah kunagi juttu). Ku lühkült seletä, sis käve asi nii, et arhiiviandmidõ perrä lätsimi kohegi küllä ja otsõmi üles mõnõ vanõmba inemise. Nuu sis ütli, kon om haiguisi tohtõrdõt vai kohe silmämõsuvii iist hõpõt jäet.

    Võtimi umbõs koordinaadi ja sõidimi paiga pääle, kon sai sis täpsembält mõõdõtus ja kotussõ kaardi pääle pantus.

    Muhumaal om asi nigu Võromaalgi, et ütel paigal või olla mitu nimme. Võro kaardilehil omma nuu mitu nimme hariligult kirän, Muhu kaartõl om inämbüste tühi maa. Muhulasõ piäsi paigapäälsit tegeläisi ja maa-ammõdi tüümiihi tsuræma, et kaartõ vahtsidõl trükel olõsi kah kõik mäki ja mõtsu nime pääl.

    Rahvaluulõ korjajidõl om muido kimmäs tiidmine, et vannu kuntsõ ja kombit lövvüs iks Setomaal kõgõ inämb. Olõ ütsjago Võro- ja Setomaal kah vannu juttõ kogunu, a paistus, et Muhumaal om taa värk esiki elosamb.

    Tuu om kõik umaette oopõr. Minkast ma kõnõlda tahtsõ, et inemise, nuu vanõmba, nuu kõnõli inämbüste miika iks umma kiilt ja tuu oll’gi vast ülepää seo käügi üts parõmbit asju. No ma mõtlõ, et muhu keelegaga omma as’a peris samma muudu ku võro keelega. Harva seletedäs vai pallõldas andis, et kõnõldas umma kiilt. Vahepääl om jutt kiräkeele muudu, a ku uma perre inemine müüdä lätt ja tuu käest midägi küstäs, mindäs iks uma pääle. A inämbüste kõnõldas vabalt umma ilosat muhu kiilt.

    Turistõlõ tetäs tsirkust

    Mu meelest oll’ ka üts sääne naistõrahvas, kiä «turistõlõ» kõnõl’ nimme muhu kiilt, kuigi tää taad vast kõgõ parõmbalõ mõistaki-is. Säänest frukti ma Võro- vai Setomaal viil trehvänü olõki-i. Arvada, et taa tulõ määndsegi turismindusõ peräst. Saaril om jo soomõ, roodsi ja inglüse keele hariligu (mi Muhul olõki nädälil tull’ Saarõmaa süvvä sadamalõ edimäne reisilaiv). Ku kiäki võõras tulõ, piät toolõ jo miäkit esierälikku pakma, kas vai kiilt. Tiid, kuna võro ja seto keele säändses kaubas saava.

    Lõunaeestikiilne kirändüs hoit rahvaluulõ lähküle. Muhumaal om asi sama, vana külävaihõlaul mõotas riimilist luulõt. A näütüses üts, kellega mi kõnõli, Irma Järvesalu, kirotas muhukeelist vapa värssi ja huvitav, et täl om uma kirätäht -ng helü jaos. Mu meelest taht mõni muhu vabahelü kah umma tähte. Arvada om muhu kiräviisiga suurt kiskmist uuta.

    Pinne päält saa kaia, määndse inemise omma

    Tegeligult usu-i, et kakõlusõs lätt. Mi trehvä-s saarõ pääl üttegi kurja pinni ja tuu piäsi inemiisi kotsilõ kah midägi ütlemä. Ussõ olli vallalidsõ, ku ka rahvas kotost är oll’. Üttegi jordot kah näe-s, a mi es passi Muhu pääliina Liiva poodi man, vast näid sääl iks om. Ja Nurmõ külän üts pini kah tekù näko, et om kuri, a varsti tull’ pugõlõ.

    Tegeligult käve ma Muhun pühhi paiku peräst jo tõist vuuri. Minevä sügüse oll’ saarõ tõsõn otsan säänesama ettevõtminõ. Sis sai määndsegi tundõ kätte.

    No olli ma noid sügüse lindistet asju kõvva kullõlnu, mõnõ maahagi kirotanu. Inne minekit loi Smuuli kah ja kolmandal pääväl proomõ esi kah üteldä: «Kas sii keegi moaljaid kah arstin oo?»

    Saa-es muhu kiilt selges

    Õdagu linte üle kullõldõn oll’ hindä peräst maru häbü. Määnegi intonatsioon vai misasi om jummala võlssi. Edespiten jäti sis as’a katski ja küsse kiräkeeli. A mõni kohtas (paigan) vai pere järgi (talo maiõ pääl) johtu iks jutu sisse.

    Ma olõ-i muidogi tuu ütlejä, kiä kon kõnõl’ «kõgõ puhtambat» muhu kiilt. Usu, et küländ pall’o oll’ ka säänest, et hindä teedä kõnõldi kiräkiilt, a es õnnistu uma vanaimä sõnnu vai ütlemiisi är käkki.

    Saari kiili vahe kiräkeelega om väikumb ku võro keelel ja mõistõta-i nii kimmäst vaiht tetä. Nii kõnõldas umma. Muhu keele as’atundja vast raputanu pääd ja ütelnü, et 30 aastaga iist oll’ asi sada kõrda parõmb. Siski ma mõtlõ, et asi om häste hoitunu ilma määndsegi «muhu liikmisõlda».

    A Võro Instituut ja näütüses Muhu muusõum võinu määnestki kuuntüüd tetä. Iks om tõsõl tõsõ käest midägi oppi.

     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
     
      
      
     Uma Lehe sõbõr!