| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Pronksmiis ja vanaesä kell | | | | Ruitlasõ Olavi, latsõlats | | | Vabariigi valitsusõ otsussõga panti paika üüpääväne valvminõ Tõnismäe pronkssõduri man, alalõ säeti politseilindi ümbre ja liikmispiirdmine Tõnismäe pronksiunigu man jäi vähämbält eelätseni.
Seppiku Ain, riigikogo keskfraktsiooni esimiis ütel’, et Pronkssõdur piät jäämä Tõnismäele paiga pääle. Männiku Jaanusõ, riigikogo Rahvaliidu fraktsiooni esimehe tsiht om tervest Tõnismäe platsist mälestämisplats tetä, kon saasi naada amõtlidsõlt sõa lõppu tähüstämä ja mälestämä kõiki «Suurõn Esämaasõan» hukkasaanuid.
Nal’akas om viil tuu, et matmispaigas nimetet Tõnismägi ei varja uma mulla all mitte väega julgit sõamiihi, a sinnä matõti marodöörirämpsu. Tõisi sõnnuga nuu, kiä jäi vaihõlõ rüüvmiisi, vägistämiisi ja muu säändse sitaga, mink iist nä välikohtu otsussõga maaha lasti.
Mullõ puusligukummardaminõ ei miildü, a ku om joba pronkspuuslik, sõs olkõ tä uma, nigu Kreutzwald. Puuslikku ei olõ illos tetä inemise vai sündmüse perrä, miä om mi käest midägi är võtnu. Pronksi tulõ valla kõik nuu, kiä ütskõik midä, a pääasi, et midägi andnu omma.
Kreutzwald and’ Kalõvipoja, Koidula aiaviirse uulidsa, Pornokunn filmi «Karu T.ra», muutuda julgõnu Grupi Kati and’ tuun filmin hindäst kõik ja Noolõ Erki and’ olümpiämedäli. Ku ütskõik määndsele näist kasvai kolm puuslikku valla, es pidänü nuidõ kaitsmisõs politseid koolitama, selle et kõik andja omma neutraalsõ ja ei tekütä ütiskunnan vihha. Rõõmu kah mitte, a mis tuust.
Ma esi olõ Tõsõn Maailmasõan ilma jäänü katõst vanaunost. Üts võeti Saksa sõaväkke, tõnõ vinne umma ja sinnä nä jäiväki. Vanaesä lasi pronksmehe Krabi lähkül maaha. Kas ma piät siiämaani õnnõdu olõma, et ma latsõn kummagi vanauno käest kompvekki es jõvva vällä pinni, vai meelest är olõma, et vannaessä vuntsist sikuta es saa? Ku täl vundsi õks olli… Ei olõ ma nii ull, et takastperrä tuud ikkõ, midä muuta ei saa.
A Seppik ja Männik minke uman mälestüstuhinan ekskrementiirmä! Tõnõ vanaesä kõnõl’, kuis pronksmehe näile Lätimaal tallo sattõ. Laut tetti eläjist tühäs ja liha panti umanigõ näten persele. Papalõ panti automaat rõnna vasta ja ku tä tibladõlõ puskarit es anna, midä täl es olõ, lubati kulaklusõ iist maaha laskõ. Vanaesäl olnu umbõlõ kallis ja illos uur ja kuigimuudu õnnistu täl uma elokõnõ tollõ vasta vällä vaihta. Ku häste perrä mõtõlda, sõs mu armas elonatukõnõ jo kah…
Laulusõna «Minu vanaisa kell lebas nukralt laua peal» ajasõ minno närvi, selle et ma näe uma vanaesä kellä sama pall’o ku Vabariik Tarto Ülikooli varra. Nii et – Pronkssõdur tulõ maaha laskõ ja tibladõlõ Tõnismäest parõmb viinavõtmiskotus vällä märgota. | | | | Mis sa arvat? | | | | | | Selge ku vesi! | | | | Ojala Henni | | | Tuu oll’ 1947. aasta suvi, ku mi, 19-aastadsõ Sännä tütrigu, lätsimi kamban Rõugõlõ hinnäst liiriminekis kirja pandma.
Kamban – no nii oll’ jo jõudsamb minnä.
Aimi juttu, teimi nall’a. Ega mi tuud ka är es unõhta, et kohe meid tii vii.
Tuu oll’ jo ette teedä antu, et kirjapandja piät mõistma kümmend käsku ja tuu ka vallalõ seletämä, mis egä käsuga üteldä om tahet.
Viil pidi mõistma usutunnistust ja paari lauluraamatu laulu.
No noid kõiki ollimi jo koolin edimädsen-tõsõn klassin oànu. Tuu oll’ meelest lännü. Lätsimi ja kõrtsimi hoolõga. Ala-Rõugõn sõit’ meist müüdä pikävankriga Tsooru naanõ uma tütrega. Mi kai, et kohe nä muialõ läävä, ku sinnä, kohe mi.
Nii oll’gi: ku mi leerimaja kandsaleihte jõudsõ, lõpõtõdi tuu Tsoorust peri tütrigu andmidõ kirotamist ja naati küsümä tä mõistmist. |
| A tuu imä oll’ ülearvo tragi ja ütel’: «Taa käest ei massa joht midägi küstä. Taal om kõik selge ku vesi! Massa-i aigugi raisada! Kaegõ no, küske no noid tõisi edesi!»
Nä tulli jo lavvastki är kavvõmbalõ. Köstri es lepü tuuga ja küsse iks.
Nii tull’gi vällä, et tütrik es mõista midägi! No mi käest ka küsti muidogi. Meil oll’ hää miil, et tullõn kõkkõ miilde tulõtimi ja mõistsõmi.
Tagasi kodu poolõ minnen mi hikõrdi kõik kuun: «Küsügu-i taad! Taal om kõik selge ku vesi! Viitku-i aigu! Tan om tõisi eski hulga küstä!»
|
| | Üts suumlanõ, Hannu nimi, läts’ ükskõrd Vinne ao lõpuotsan Neitsitorni-nimeliste kõrtsi Toompea mäe veeren.
Tuu suumlanõ oll’ mu hää tutva ja täl oll’ viil naanõ ka üten võet. Soomõ naanõ, nigu suumlanõ eski, ja kõnõlõ-õs eesti kiilt.
Suumlanõ pand’ naasõ lavva taadõ istma ja läts’ leti mano. Inne tuud viil küsse naasõ käest, et midä naanõ olõsi tahtnu. Naanõ ütel’, et tä tahasi tsipa konjagut. Miis läts’ki sis leti mano ja küsse soomõ keeli perrä, et «antakaa mulle 50 grammaa konjakkia!» (olõ hää, anna mullõ 50 grammi konjagut!).
Kõrdsipidäjä oll’ eestläne, a sai soomõ keelest arvu ja vastas’ iks eesti keelen: «Konjakit ei ole, otsas on!». Tuu pääle ütel’ suumlanõ rõõmsalõ, et «no antakaa sitten sitä otsasta!» Tiiäki-i kas tä tuud «otsast» tuukõrd sai, a viil mitmit aastit ildampa oll’ tuu lugu Neitsitorni inemiisil häste teedä ja nä tulõti tuud iks naaruga miilde.
Taltsi Mait |
| Petükaup | | | Inneskidse Eesti Vabariigi aol inne suurt sõta olli piiriammõtnigu nigu parhillaki hädän salakauba vidäjidega. Karistusõ olli vahelõjäämisel suurõ. A tuugiperäst tsilku piir läbi. Lõpmalda hinnan kaup oll’ eeder, midä Lätimaalt salahusi tuudi. Laitsnan elli kõva hangõldaja, kedä kutsuti Eederi-Maris. Tä lask’ tütrel kauba üle piiri saata.
Kundõ, kiä tiidse värske laari tulõkist, olli hinnäst Mari majan sappa säädnü. Mari naas’ oodõdu kraamiga ärri ajama. Es lää kuigi kavva, ku läbi aknõ naksi kivi lindama. Ostja lasi jalga, a Mari pagõsi sängü ala.
Ku tä peräkõrd julgu säält välla tulla, mõtõl’, et võtt süämekosutusõs pitsikese. Joba pudõli vallategemise aigu sai Mari arvu, et lätläse omma tedä hirmsalõ alt tõmmanu – eederi asõmõl olli saatnu sulaselget lättevett!
|
| Tervüsesalat | | | Kolm vanna naist istõ pingi pääl ja märgoti, kuis tervüs kõrran olõsi. Üts naanõ selet’, et oll’ üte aokirä oppamisõ perrä tervüsesalatit tennü. «Panni kausikõistõ võiulilli- ja naadilehti, mano mõnõ kurgilipsu ja näpuga tilli kah. Küll oll’ hää!» kitt’ tä.
Tõnõ, kiä timä kõrval istõ, tekk’ säändse jutu pääle hapu näo ja ütel’: «Säänest jälehüst ei võta ma suu sissegi!»
«A ma panõsi viil pinipussuhaina sisse ja söösi kah!» tugõsi kolmas naanõ sõbranjet.
|
| | Kipõ rabarbrikuuk
1 pitsapõhi rabarbrit tsukõrd kaneeli
Panõ pitsapõâa pääle rabarbritükü, siputa tsukõrd ja kaneeli. Küdsä ahon är.
Suust kardoka kõrvalõ
Praadi kolm-neli ilma luiõlda killu kergele är. Sis panõ mano luidsatäüs jahhu, tilli, rohilist sibulat. Vala pääle piimä-muna segu. Passis väega häste tulitsidõ kardokidõga.
Mannavatt värske rabarbriga
Lõigu üts rabarbrivars jupõs ja panõ hummogu tsukruga kaussi saisma. Õdagu tii harilik rabarbri-mannavatt.
Ku tuud vatutama nakkat, vala rabarbritükke päält tuud tsukruvett sinnä mano. Saa väega värske lõhna ja maiguga rabarbri-mannavatt.
Kruusamäe Maimu
|
|
|
| | Kae, miä ütel´!
Dr Peep Pree man saat laskõ hindäle võro keele opõriiri, ku ei olõ sünnüst saati võro keelega õnnistõt! Seo om talent vai annõ, miä andas üteh!
Põlva ansambli Winny Puhh jutun umast vahtsõst plaadist «Täämbä õdagu praadimi kunna». (EPL) | |
| | |
|
|
