Nummõr' 53
Piimäkuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Eesti jalajälg' Pihkvamaal
  •  
  • Võrokõsõ "Tagahoovin"
  •  
  • Uma kiil' kuuldõmängun
  •  
  • Näütüs vanausoliisist
  • Elo
     
  • Jaaniolut tii esi!
  •  
  • Jaanitulõst ja vannust jaanipäävä-kombist
  • Märgotus
     
  • Läti-Võro armastus
  •  
  • Mäesaarõ Piia: rahvas taht võrokiilset näütemängu
  • Kirä
    Kagahii
    Esimuudu
    Perämäne külg
     
    Jaanitulõst ja vannust jaanipääväkombist
     
    Riitsaarõ Laine
     
    Eestläisil olõ-i muud midägi ku tüürügämine, a pühäkirä perrä tulõ iks pühäpäivi ja kimmähe jaanipäivä kah pitä. Iks tuuperäst, et inemiseluum suurõ rügämisega väega varra luujakarja ei lääsi.

    Vanarahvas om ütelnü, et jaaniõdagu ja -üüse ei maka mitte kiäki kotoh, mindäs vällä. Ma olõ kuulnu, et noilõ inemiisile, kiä jaaniõdagu kotost vällä es tulõ, sõnoti halva: et täl vili kehv, a ohtja häste kasussi.

    Jaanipuul'päävä tuvvas tarrõ kõo, et olõssi hää värski hõng seen ja neo pidivä kaitsma kurja ja pikse iist, inne muidoki mõstas ja kraamitas kah.
    Jaanitulõ tegemises valiti kõgõ illos kotus: jõõviir', mõtsaviir' vai nigu meil Paidra küläh hal'as küngäs, mille nimi om Oina kunt'.
       
    Olõ lugõnu, et jaanituli puhastas ja kaits, and kosumist ja kasumist. Tuld pidi tegemä iks, et tä häste kavvõlõ nätä olõssi: kas ridva vai kaikidõ otsa, es'ki pada tõrvaga nõstõti üles. Midä kavvõmpa tuli paistu, tuud kavvõmpa olnu ümbretsõõri kaitstu kur'a iist ja tollõh kandih kasunu illos ja tukõv vili.

    Vanarahvas om kõnõlnu viil nii, et ku taloperemiis' tahtsõ, et kari häste edesi
     
    läässi, aiõ tä lehmi-lambit kolm kõrda ümbre jaanitulõ. Latsõ võtnu üsätävve hainu ja joosnu kolm kõrda ümbre tulõ. Pernaasõ võtnu jäl söögikraami kottõga üteh ja lasknu sörki kah kolm kõrda ümbre tulõ.

    Setomaa kandih om sääne ohvõrdamisõ kommõ kah olõmah, täämbädselgi pääväl viil, et egäüts', kiä tulõ mano tull', pidi midägi tullõ viskama, miä oll' üten tuudu: villo, linna, villä ja söögikraami. Ku taa tettüs sai, istuti tulõ ümbre maaha ja olti rõõmsa õnnõgi. Parhilla tetäs ümbre tulõ tsõõri- ja laulumängõ, veedäs köüst, visatas kirsat ja joostas võitu, nigu ka vanastõ oll'. Ku tuli jääs väikus, hüpätäs üle tulõ – tuu ollõv õnnõtuuv märk'.
    Jaaniõdagu olõmi iks löüdnü väikuid särävit jaanihussikõisi ja pandnu näid hiussidõ sisse.

    Latsõpõlvõh, ku kar'alatsõs olli, sis pernaanõ ütel', et jaanipäävä tulõ tetä lehmile pärg' ümbre sarvi. Tuud oll' illos kaia, ku kari kodo tull'. Pernaasõ käest sai kittä ja anti parõmbat süvvä: sõira ja võidu paksõmbalt.

    Ku ma nuur' ja illos olli, sis lätsimi kõrd sõsar' Ehaga Kääpäle Turramäele jaanitulõlõ esä rattaga, kohe oll' mano ostõt võrri motor' ja külge pantu. Mi kutsõmi tuud seereväristäjäs. Ma istsõ sõs perä pääl. Esä hoiat' inne minekit: «Et ti mu võrri pätel är varasta ei lasõ!» Juhat' ka, et võrr' tulõ panda Turra Miina poolõ.

    Sinnä Turramäele oll' ka väega ammu tett tsõõriplats', koh rahvas tandsu lei ja hälse. Noorõmehe võtiva ka meid kipõlt tands'ma – iks vahtsõ näo tulõ veereh.

    Inne kodominekit lätsimi hälmä. Huug sai maru suur' ja naksi pel'gämä. Hällü ümbre röögiti ja laulti, nigu tetti nall'a miika. Ku jala peräkõrd maa pääle puttõva, sis mõtli, et kas süä iks jääs sisse, nii halv oll' olla. Seo oll' mu eloh edimäne ja viimäne hälmine.

    Ku är lätsimi, tougassimi seereväristäjät piä kats' kilomeetrit kõrval – es julgu käümä panda, muido pois'kõsõ tulõva perrä.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!

    "Innejaanipääväne vihm om inämb väärt ku Riia liin!"

    Vanasõna trüüst' inemiisi, kiä vanva jaanikuu vihmast ilma

     
       
     Uma Lehe sõbõr!