| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Imäst, latsist ja lehmist | | | | Elon om viil noid naisi, kink olgõ pääle jäi kõik, ku mehe lätsi sõtta vai mõtsa |
| | | | | | Allasõ Tiia, katõ latsõ imä | |
| | Avvusambit om tettü päämidselt põhjalännü laivulõ vai ärkoolnuilõ suurmiihile. Vaihõl harvusi ka naisilõ. Põâa-Eesti kirämiis Tammsaare sai monumendi jo eloaol. Tuust nitti võttõn pidänü võrukõsõ parhilla ajama Kõivu Madisõ kivi-asja. A mi jandami Eesti Imägä…
Jah, om naisi, kinkalõ olnu vaia umma uhkõt obeliski:naisilõ, kiä eloaig lehmi peivä ja naidõ mant latsi kasvati. Lehmä ja rõnnalatsõ mant ei päse naanõ nal’alt kohegi. Lehmänüsmisest päses tä sõs, ku peris pikäle haigõ vai ku vaia matussilõ minnä. Vana-aasta õdak vai muu pido olõ-i määnegi põhjus.
A parhilla nakkasõ ao tävveste tõsõs saama: kiä tiid, ku pall’o lövvüs immi, kinkal om rõnnalatsõ mant vaia nüssä lehm(ä) vai kits?
Avvusammas tulnu rako ka mi perämädse ao elomuutusõlõ, miä tekk’ latsõ ka mehe as’as. Aastasatu omma imä pidänü kõkkõ tüüd tegemä mõtsast tarõni, a säält mant hoitma-süütmä-kaema ka latsõ.
Latsõ nigu es olnuki tüü, a sääne muusiän kohus, õkva ku korõmbalt puult paika pant sund.
Õnnõs om parhillatsõs joba hulga essi, kiä tegevä uhkusõga kõkkõ latsõ lapivahetusõst nikagu uma elo pääle avitamisõni. Esiküsümüs om, kas kõik imä mõistva säändsit essi hinnada...
Ilma latsilda tütrigu imehtäse, mille umõhtõ ütsjago naisi nii kergehe silmävett valas. Olkõ põhjusõs puulvõõra inemise surm, määnegi film vai nättü pilt.
Taast kipõstkergest silmäviist tunnõt är imä. Ku ilostõ lauldas «Kas imä süänt tunnõt sa…», ikva imä ku lapin.
Taa laul tulõ mul alati miilde sõs, ku mõni lats om hukka lännü. Tävveste holdos vai lirvas vai pätis. Perämädse ku as’a vai rahakopika petvä nä kotost vällä, a imä and iks latsõlõ (andis). Usk latsõ võlsi õigõs, kaits tedä tsagava ilma iist.
Massa-i imäl egä tõisil mõtõlda, et nä esi (vanõmba) omma õnnõ süüdü, et lats om sääne kasunu. «Kõik om veren. Määne veri sisen juusk, õkva sääne olõtki,» om kiränik ja mõlõja Kõivu Madis ummi tegeläisi kaudu mitmõl kõrral ütelnü.
Võro inemiisin – esieränis naisin – om «kuraasi» (jälki Kõivu Madisõ mõistõ). Olõ trehvänü sakõst säändside naisiga kõnõlõma, kiä omma perre vai asutusõ elo õigõhe rüüpähe säädnü.
Ilda aigu sai tutvas üte kangõ Laheda valla naasõga, nelä poja imäga, kiä naas’ uma perrega piili tegemä. Käsitüünaasõ sõnnu perrä oll’ timä vanaesä kõgõ ütelnü, et ku talon om kangõ naanõ, lätt elo edesi. Ku naasõst ei olõ asja vai om tä väega mehe käpä ala tambit, ei olõ elol minekit.
Säändsile kangilõ naisilõ olõ-i vaia määndsitki inglitsiibu olgõ pääle. Olõ-i naid kuraasiga naisi Võromaal nii veidü, et olnu vaia Võro Imä monumenti. Määnegi võõras kivi või jo mi maa pääl olla. Miilde tulõ Russalka Tal’nan, miä om pistü pant muust rahvusõst meremiihile. A nigu elo näütäs, käävä sääl pilti tegemän mitte-eesti nuurpaari. Näüs, kiä nakkas avvustama Eesti Imä monumenti Võrol…
Kõgõ inämb kulunu kivi är Võro Vanaimmile, vai viil inämb – mi esiimmile. Elon om viil noid, kink olgõ pääle jäi kõik, ku mehe lätsi sõtta vai mõtsa. Om viil pall’o säändsit, kiä võti hindä mano latsõlatsõ, kiä saiva juvva õkva lehmänisast tulnu lämmind vatutavat piimä ni kullõda ummi võrokeelitsit juttõ, laulõ.
Pia kõik noorõ, kiä süämeas’as om uma Võromaa, võro kiil ni miil, omma olnu lähkün läbikäümisen ummi vanavanõmbidõga. Naidõ kallispidämist võinu jo määnegi asi vai kotus tähüstä.
|
|
|
|
