| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Uno August – kangõ Võromaa miis |
1855. aasta märdikuul sündü Soekülä üteh talopereh edimäne lats, kes sai nimes August. Rehkendüs näütäs, et tää olõsi no saanu 120-aastadsõs.
Uno oll’ reki ja vankridõ meistri: tüütarõ oll’ massinit ja tüüriistu täüs. Vankritsõõri rummi tulli kõopuust vällä treiädä. Treimassina pand’ tüüle kööbli, mis umakõrda tetti tammõpuust, nuu es murru.
Uno avvust’ väega puid. Et tammõpuid tull’ kõdaridõ jaos maaha võtta, sis oll’ tä väega hoolõh, et olõsi, midä võtta. Timä käsi pand’ õks siiä-sinnä tammõtõhvikõisi. Nii ommaki edimädse joba saa-aastadsõ.
Tüütarõ oll’ mu jaos sääne kotus, kohe ma tükse nigu kärbläne miipotti. Ütskõrd olli ma jälki sääl. Sõõrupaku pääl, kos vankritsõõri rummilõ kõdarit sisse lüüdi, oll’ mitu peklit riah. Ma tahtsõ kah tüüd tetä. Võtigi pekli, a sai kura käe edimädsele sõrmõlõ pihta. Haav oll’ tolli pikkunõ, poolõst sõrmõst küüdseni vällä. Verd tull’ nigu kikka kurgust ja ma rööge nii kõvva ku jõudsõ. Ku sõrm oll’ kinni mähit, kärät’ uno: «Et ma sinno siin inämb ei näe!».
Unol oll’ Rõngu Kihlkunnakooli haridus, mõistsõ pääle eesti ja võro keele ka säksa ja vinne kiilt. Lugi raamatit ja tiidse ilmaello. Tarõ saina pääl oll’ suur Eesti Vabariigi kaart. Mul oll’ tuu joba inne kuuliminekit nii teedä, et võisõ pümmest pääst pihta saia ütskõik määndsele kotussõlõ.
Uno papridõ seest sai ma kätte ka timä arvõraamadu. Tuud oll’ peetü aastakümnit. Pääle sissetulõkidõ ja välläminekide oll’ sääl kiräh viil mitmõsugutsit huvitavit mõttit elost ja tehnikast. Mu teedä es olõ täl määnestki tehnilist haridust. Arvada oll’ tälle luudusõ puult ka midägi üteh antu. Läts’ 77 aasta vannudsõlt hauda, hamba suuh ku pärli. Hambidõ kotsilõ tekk’ õks nalja: «Ostkõ är hambidõ hoitmisõ patent!»
Laanekivi Õie
| | |
|
|
|
