Nummõr' 101
Jürikuu 25. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vanna maia massa-i tsurki
  • Uudissõ
     
  • Saa valli Aasta Immä
  •  
  • Põlvan kõnõldi miihist
  •  
  • Suvõülikuul tulõ põimukuul Valgjärvel
  • Elo
     
  • Vahtsõ kangapuu sünnüse vannu piili perrä
  •  
  • Perimüskoda ku mõttõviis
  • Märgotus
     
  • Laanetu Kolla: kobras om väiga inemise muudu!
  •  
  • Inglüsmaast ja kodost
  • Kirä
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
    Telekaga vasta pääd
     
    Ruitlasõ Olavi, meediä ohvri
     
    Pühapääväl tähüstedi Jüriüü Ülestõusu 663. aastapäivä. Tulõ võtt’ vasta liinapää Jüri (üü) Ratas (Tsõõr), kiä and’ tuu üle kolmõlõ ratsamehele, kiä tuu läbi liina Jüriüü parki vei.

    Paiga pääl oll’ ka Rüütli Arnold üten folkloristiga. Kõik pehme ja karvatsõ!

    Tõsõ arõnõnu riigi tähüstäse ummi võitõ, mi tähüstämi pessäsaamiisi. Jüriüül sai egä viimäne ku vällätulnu eesti miis pasunahe ja vasta perset ja kõllatsit hambit piten ja parhilla om pido!

    Seo om õks väegä andsak sadomasovärk, ku molli saat ja hää miil om! A sääne seo eestläne om.

    Sai hindäle üle-eelä edimädse vällämaa teleka, miä näütäs kolmõ Eesti kanalit. Kats päivä kai ja parhilla om mul umbõlõ häbü kõgõ peräst, miä eestläisi putus.

    Kivisildnik virises aolehin, et kirändüst ei väärtüstedä ja ei masta kinni ja et päämine kultuurikandja eläs nigu sibi ja...

    Kurat – kai üte jao seriaalist «Hajameelselt abielus» ja piaaigu et ossõndi! Kuis saa rassõ raha iist palgat stsenarist panda häid näütlejit televiisorihe ja anda ette põhikooli lõpukirändi tasõmõga teksti!

    Ma kai läbi telepurgi Vaarikulõ otsa ja ma saa arvo, et täl om häbü. Miis taht mängi, om võimõlinõ ja rohkõmbki, a jutu- ja tegevüsekammitsa jalgu ümbre tegevä as’a vällänägemise jälles.

    Näütlejä püüdvä, pruumva (sitast) tekstist mänguga kavvõmbahe minnä, a põhi om nii nührü ja kakk nigu puldog seere külen!

    Seebikirotajit sõimanu, ma pallõ Kuusõ Kadi ja Kallassõ Teedu käest andis, et ma näid alahinnanu olõ!

    «Kodo keset liina» ja «Õnnõ 13» näütäse, et uma ala pääl omma nä kõrdi kõvõmba ku mi nal’akirotaja. Om lugu ja jutt om näütlejidega kuunkõlan ja kõik om väega loogilinõ.

    «Pehmiten ja Karvatsin» tuu vasta om üts kirotaja tävveste ull’, tõnõ – Kalli Toomas – saa vahepääl harva as’alõ pihta ja tege mõnõ jao kõrraligult. A Hollywoodin olõsi Kall kah edimädse sitajunni päält kängä saanu!

    Ainukõnõ asi, miä mi teleprogrammõl häste vällä tulõ, om ilmateedüstüs! Selle et ku hummõn satas jäl Eesti kolmõ telekanali päält paska, sõs ilmateedüstüsen om õks õnnõ kats hääd varianti – paduvihm vai seenepäiv!

     
     
     
     
    Tuulispask
     
    Kuusõ Rait(12), vanaimä jutu perrä
     
    Oll’ lämmi suvinõ õdagupuul. Päiv paistu taivah, es olõ üttegi pilveraasa. Istõmi terve perrega – esä, imä, esä lell Tansa (õigõ nimi oll’ Tannil), kats poiskõist ja ma (viieaastanõ tütärlats) – tarõ läve iih pingi pääl. Imäl oll’ pikk (umbõs viistõist meetrit) umakoet hammõrõivas uibuaia aialattõ pääle pliikümä pantu.

    Talopidäjä olli tuul aol vaesõ, näil es olõ rahha poodist rõivit osta. Selle pidi esi piili pääl kangit kudama. Puul talvõ kedrati linast, paklist ja lambavillast langa, a tõõnõ puul talvõ koeti kangit.

    Äkki naas’ tuul õdagu puult puhkma. Mõtsa takast paistu pilvepiir. Oll’ kuulda pikse mürinät.

    Lätsimi är tarrõ. Latsi es lubata aknõ mano, ku väläh pikne mürist’. Tuul läts’ kõvõmbas.

    Esä nimmas’, et väläh om tuulispask – võtt maast prahti, keerutas ja vii õkva taiva poolõ üles.

    Veitü ao peräst Tansa röögäht’: «Taivanõ Esä, tulõ meile appi, viimäne päiv om tulõmah, taivah vingõrdasõ väega suurõ sivvu!»

    Mi, latsõ, kaimi salaja vanõmbidõ sälä takast ja näimi, taivah oll’ väega suur siug. Tuu läts’ Vinnemaa poolõ.

    Naas’ kõvva vihma sadama. Pia jäi tuul vakka ja vihma ka inämb es tulõ. Vällä mi inämb es lää, pääle vihma oll’ moro pääl väega muanõ.

    Hummogu tull’ imä inne tõisi üles ja läts’ uibuaida umma kangast kaema. Tull’ ruttu tarrõ ja ütel’ ikudsõ helügä, et kiäki poogand’ om hammõrõiva är varastanu.
    Joosimi kõik vällä kaema, a kangast es olõ koskil. Es olõ aigu kohegi otsma ka minnä, eläjä tahtsõ süvvä.

    Imä nüsse lehmä är ja poiskõnõ ai kar’a vällä kesä pääle. Mäe takah kesäpõllu veereh niidülohoh kasvi suur kõiv, kohe mi latsõ õks otsa ronõmi.

    Poisi lätsi kõo mano, kaiva üles ja näivä, et kõo ladvah om midägi. Ma joosi ruttu kodo ja rööge: «Esä, imä! Tulkõ ruttu kaema, mis kõoh om!»

    Lätsimi hulgahna kõo mano ja midä mi näimi – kõo ladva ümbre oll’ mähit imä hammõrõivas.

    Imäl oll’ kistumalda hää miil. Talvõl olõ-i murõht, kost rõivast saia, om õnnõ vaia kõo otsast alla tuvva.

    No oll’ kõigil selge, mis eelä taivah vingõrd’. Tuulispask võtt’ lattõ päält kanga ja vei kõo latva.

    Taalõ tuulõpöörüsele vist miildü mi peret kiusada. Mõnõ ao peräst nõst’ tä puukuuri lastõst lüüdü lammõ katusõ üteh tüküh üles ja pand’ seo tervelt sinnä samma kõrvalõ peedivirkside pääle maaha.
     
     
     
     
     
    Varõs Vaak ja timä vainlanõ
     
    Säinasti Asta, võro kiilde pandnu Säinasti Enno
     
    Vaak oll’ üts varõsõpoig, kes oll’ pesäst vällä sadanu. Latsõ löüdse tä suurõ kõo alt maa päält ja naksi tedä süütmä ja timä iist huult kandma.

    Latsi arvatõn oll’ tä kogoni varõsõpreilna, mitte määnegi varõsõtsura.

    Nii tä kasvigi üles inemise latsiga. Ku mõni tõnõ varõs hoovi päält üle linnas’, sõs Vaak käkse hinnäst är ja tull’ vällä, kui kõik oll’ rahulinõ.

    Latsõ kanni tedä ola pääl ja kandmiskotin. Vaihõl linnas’ tä kar’a mano nurmõ pääle. Ja kui hõiksi: «Vaak!», sis tä linnas’ kodo tagasi.

    Asi läts’ halvas sõs, ku kanakarja kabistama tuudi suur must kikas. Tu haard’ võimu hindä kätte ja naas’ umma ülbust näütamä. Ai latsi ka mõnikõrd takan. Varõst es kannata tä silmäotsangi.

    Varõs ka peläs’ suurt kikast ja hoitsõ timäst kavvõmbalõ.

    A ütspäiv oll’ kikas varõsõ kätte saanu ja pesse tedä nigu jõudsõ. Ku mano saadi, oll’ vaenõ varõs joba koolnu.

    Kikas läts’ kanakar’a mano tagasi ja kekse sääl edesi. Latsõ panni koolnu sõbra karbi sisse ja mati tuusama suurõ kõo alla, kost tä kunagi löüti.

    Teivä puust risti kah ja kiroti mano: «Siin puhkas sõan langõnu kangõlanõ Vaak».

    Keksjäle kikkalõ määräti muidoki surmanuhtlus. Timäst sai hüä kikkasupp. Hallõ oll’, a mis tetä!


     
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Nõvvuandminõ koolioppajalõ

    Pia kolmkümmend aastat tagasi saadõti üts poiskõnõ Suu-koolist är liina kuuli, midä põra kerigukoolis kutsutas. Tuuperäst, et Suu-kooli oppaja es saa säändsest marakratist inämb sukugi jako.

    A poiskõnõ tekk’ ummi tükke vahtsõn koolin edesi. Ütskõrd, ku tä jäl koolimajan rüüke ja ringi karõl’, sai kõrrapidäja oppaja õkva mano. Liinakooli poiskõsõ, kiä ullitamist suurõ naaruga olli päält kaenu, lasi kipõlt jalga.

    Tuud oppajat pelksi kõik päti, avit’, ku oppaja ummi pruunõ silmiga kõrras oll’ pahandusõtegejäle pääle kaenu. A vahtsõnõ poiskõnõ es mõista jo pelädä, timä oll’ oppajaga kõnõldõn viil suurõlinõ ja tähtsä.

    Kerigukooli poiskõsõ kulssi koolioppaja nuummist nuka takan päält. Perän astsõ üts näist timä mano ja trööste: «Oppaja, parõmb olõsi, ku sa säändse ulliga rohkõmb tegemist es tennü!»


    Koolin inne ja parhilla

    Vanaesä kõnõlõs latsilõ umast kooliaost: «Ku oppaja tunnin kõnõl’, oll’ klassitarõn kõik nii vaiki, et kärbläse lindamist võisõ kuulda!» ütles tä, hindäl mälehtüisist silm likõ.

    «A meil olõ-i tunni aigu eski oppaja hellü kuulda,» and pojapoig säändse jutu pääle parhillatsõ ao koolikombist teedä.

    …………………………


    Naanõ autot toukaman

    Talvõaol juhtu üte abielopaariga sääne lugu, et massin jäi hangõ kinni. Kaap miis, mis tä kaap, massinat hangõst vällä ei saa. Naanõ massinat juhti es mõista ja nii tull’ sõs timä toukama saata.

    Tükk aigu punnitiva, naanõ auto ja miis rooli takan. Ku auto ütskõrd vällä sai, oll’ mehekesel niipall’o hää miil, et pühkse autoga minemä, lumõpilv takan.

    Sõitsõ veidükese ja naas’ sõs naasõga, kiä timä arvatõn ilosalõ tagaistmõ pääl istsõ, kõnõlõma. Kõnõlõs mõni aig, naanõ ütle-i sõnnagi vasta.

    Miis mõtõl’, et kas naanõ vihanõ om vai mille tä vasta ei kõnõlõ. Kai peeglihe – naist es olõki auto pääl! Ku miis auto ümbre käänd’ ja naasõ tii veerest üles löüdse, oll’ tuu joba hulga maad jalaga är käünü ja märknü, et kas niimuudu sõs naisi maaha jätetäski...

    Maas’ka Miili
     
     
    Hüvä nõu
     
    Latsõpõlvõ leib

    Ku oll’ leeväküdsämine käsil ja ahon olli viil suurõ hüdse, sis vanaimä tekk’ leevätainast kakukõisi. Vaot’ kakukõsõ keskele lohokõsõ, kohe pand’ väikeisi soolapekitükükeisi ja sis pand’ kakukõsõ ahosuuhu hütsi pääle küdsäma. Küll nuu leeväkakukõsõ olli hää!

    Imä võtt’ jälki savikausiga koorõ ja ahost tulnu kuuma leeväpätsi ja murd’ koorõ sisse kuuma leevätükü. No tuu oll’ väega hää süük ja terve tarõ oll’ hääd leevälõhna täüs.

    Kruusamäe Maimu
     
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    synaraamat!!!
      
      
     Uma Lehe sõbõr!