| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Laanetu Kolla: kobras om väiga inemise muudu! |
Sa naa eläjä meile tõit! – omma inemise pahandanu Eesti kõgõ kõvõmba kopra-uurja Laanetu Kollaga (60). Setomaalt Peipsi veerest Rõsna küläst peri Kolla (Nikolai) seletäs Umale Lehele, kuis kopranõrõt umal aol kulla kaaluga ostõti ja mille koprast või mõnikõrd kah’o asõmõl kassu olla. Kolla kõnõlõs uman kodokandi seto keelen.
Kuna naksiti koprit uurma?
Edimäst kõrda puttõ koprediga kokko 1961. aastaga talvõl, ku Mädäjõõ päält üte pesä löüdseme, mis oll’ ar lauht ja tuu oll’ üts kolm aastäkka vana. Nii vana om ka kopra vahtsõnõ asurkund Eestih – mi põlinõ elläi häötedi siih 1841. aastas ar.
1957. aastagal tuudi Valgõvinnest kümme kobrast ja laste Põâa-Eestih Jägala jõgikunda. Umbõs tuul aol tulliva nä ka Mädäjõõ pääle: kopra tulliva eis tast üle Pihkva jarve, Zeltšaja ja Tšornaja jõõst. Sinnä tuudi nä 1952. aastäkal.
Näid sai rohkõmb ja nä naksi vällä rändämä. 1959. aastäkal ellevä kopra jo Kõvvõrjarveh, kohe na olliva ojjuno Vinnemaalt üle 100 kilomeetre.
Pall’o om koprit parhilla?
Kopredi arv nõsõs aigupiti. Uma 20 aastakka nõssõ väiga aigupiti – olõ-õs nätäke, õt näid mano saasõ. Parhilla om koprit Eestih 16000–17000 – umbõs 2000 pesäkunda. Võro maakunnah om kimmähe 1200 ja Põlva maakunnah kah nii 1000 kopra ümbre.
A Soomõh ja Leningradi oblasteh om jo ka perüs hulga kanada kobrast – tuul om rohkõmb poigõ, tuu ehitäs pall’o ja paisutas kõvastõ vett.
Kanada kobras olõ-i mi paiko liik ja kõlba-i höste Euroopa kopra asõmõlõ. Tuu kobras või hillokõtsi siiä kah pudõnõda.
No joba tuu Euroopa kobras tege Võro- ja Setomaal kõvva pahandust...
Kõnõldas, õt ma olõ süüdö, et naid kopret nii pallö om, et ma olõ nä toonu ja jõki pääle lakjä puistano... Tegeligult tulliva nä eis Vinne poolõ päält:kõnõldas jo tuudki, õt ida puult olõ-i midägi hääd uuta!
Kobras olõ-i jo halv elläi, om olno mi maiõl muistnõ elläi. Taa larm, midä lüvväs taa as’a ümbre, tuu tulõ pallö tuust, et säädüse olõ-i nii paika pant, et inemine saasi umma varra kaitsa. Õga as’a pääle piät võtma keskkunnateenistüsest lua ja ku sa olõ-i jahimiis, sis saake-i kopret püüdä, hädä peräst saat koprapaisu maaha võtta.
Vanastõ võtt’ inemine paisu maaha nii pallö ku tälle vaia ja lask’ eläjäl kah ellä. No tetäs trahvi, ku mõnõ ossa vällä kakut! Jahimehe jovva-i kõkkõ ar tetä. Tuuperäst tulõ viha, õt üte eläjä peräst piä nii pallö mõtsa raisku laskma!
Olõ kaenu, et inemiste suhtuminõ luuduskaitsõhe om väiga halv. Kas luuduskaitsja omma eis vähä ulli, et mõista-i inemistega kõnõlda vai tetäs õnnõ ull’õ säädüisi. Õt pahanduise olõse-es, teevä inemise as’a hillokõtsi eis ar... Tuu om sääne asi, kost piämi viil vällä kasuma.
Hädä om ka tollõh, et kopret püütä-i vällä säält, koh nä halva tegevä, a säält, kost kergemb saia om. Suurõ jõõ omma puhtas lastu, a kiäki viisi-i minnä mõtso sisse, koh tä ojutas üle ja tege pahandust. Säält olõse vaia nä kõik välla võtta.
A säändsih kotussih, kost ilmahki hääd mõtsa saa-i, võisi laskõ koprel rahuligult ellä. Tah teküs hää elokotus kunnõlõ: saasõ inämb musti toonõkurgi ja valgõsälg-kirjurähn eläs parõmbahe... Tuu om kah umaette väärtüs, ku su kodo man üts ejäjäkene toimõtas ja kunnalaulu om keväjä kõik kotussõ täüs...
Mis väärtüisi kopral viil om?
Ma pelgä, et kobras tapõtas jal ruttu maaha, ku inemise opva jahipidämise ar ja saava arvo, ku hää liha täl om ja karusnahalõ löüdäs pruukmist.
Kopranõrõ om jal meditsiinih antiseptikus väiga hää: igemepõlõtigu, vistrigõ vasta. Mineraalainõt om tah kah. Innaperioodih või olla östrogeene seeh, mis võiva ka inemist erguta. Elva miis ütel’, et pidi miihile höste mõoma, a taa om sääne jutt, midä piäse õga miis eis ar pruuvma!
Vanast üteldi, et kopranõrõ avitas 101 haigusõ vasta. Kopranõrõ kotikõisi iist masti pallö: ku nõrõ panti kaalu pääle, sis tõsõlõ poolõ panti nii pallö kuldmünte, et kaalu olõsi võrdsõ. Ju sis vinne aadli tiidse, mink iist raha vällä pand! Tuu oll’ ka põhjus, mille kobras piäaigo kogone uma levikuala pääl ar tapõte. Ma pelgägi, et kopraga naatas jal arri tegemä ja klobitas tä jal maaha ar.
Midä põnõvat olõti aigõ joosul koprast teedä saanu?
Tä om väiga huvitava käitumisega eläjäkõnõ ja väiga inemise muudo: täl om perekund, uma maja. Tavalisõlt omma oosõ ja pesä kaldavalli seeh. A mi mõtsamehe ellevä kah tõõnõkõrd muldonnih! Midä rohkõmb timäst tiiät, toda rohkõmb nakkat tast eläjäkõsõst luko pidämä.
Jo üts koprapereh näütäs ar, ku suur vägi ja tüütahtmine om näile ant. Tä kooltas ka inemist: ku jätät maa pruukmalda, om täl õigus naada ummamuudo kõrda luuma. Olõ-i vaia, et kraavi olõsi võsso täüs kasuno ja suvõl ar kuiono. Ku vesi juusk kraavõ pite kipõstõ ar, sis kaos ka põh’avesi. Tulõ kobras, lööse paisu üles, sööse paivõsso ja vesige joosõ-i kõrraga ar.
Kobras avitas ummi paisjarvekõsiga põâavii taastumisõlõ üteh. Parhilla käüse Tapal vii-ari höste: tah om põâavette lännü määnestki saasta, mis and kalahaisu. Ku kallis või vesi minnä, ku timä kvaliteet lätt halvas ja meil olõ-i inämb midägi juvva!
Küsse Harju Ülle
| | |
|
|
|
