Nummõr' 100
Jürikuu 11. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Räpinläisi murõ – tsolgit jõgi
  • Uudissõ
     
  • Preemiä Kama Kaido mängmise iist
  •  
  • Sännä mõisan peeti Adsoni päivä
  • Elo
     
  • Haanimiis «Väljalennuga» Egiptusõn
  •  
  • Alevi Silver: ilma autolda saa, huumorilda om rassõmb!
  • Märgotus
     
  • Mulgi ja seto läävä iist är
  •  
  • 100. Uma Leht: midä arvasõ tuntu inemise Umast Lehest?
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
    Tapku-i politseinikku!
     
    Ruitlasõ Olavi, kriminaal
     
    Perämädsel aol om minno kõgõ inämb pandnu märgotama uudis, et anti armo punkari Tarto Sveni, alias Streeti mõrdsukalõ. Inneskine politsei Oleg Adamtšuk pesse punkarit 21. põimukuu pääväl 2001. aastagal kõttu, miis sai massarebendi, sisemädse verejoosu ja kuuli är.

    Adamtšuk esi pagõsi kohtumõistmisõ iist Inglismaalõ. Takansälä mõistõti tä neläs(!) aastas kinni! Inglismaa politsei tõi mehe siiä tagasi 2003. aasta 23. joulukuu pääväl, tuu tähendäs, et Adamtšuk istsõ kinnimajan veidükene üle poolõ aost, mis tälle ette nättü oll’.

    Tulõ vällä, et politsei om korgõmba klassi inemine. Ku mõrdsuk Kalda Romeo tulõvaihtusõn politseiga mundrimehe maaha lasù, sai miis paugupäält eloaigsõ. Ku salaviina vidänü päti Tal’na suurõtii pääl Mäon näid kinni pidänü politsei maaha lasi, tetti sinnä sääne põnnõv monument, kohe bussipiätüsen uutvil inemiisil (nigu kuulnu olõ) hää sital kävvü.

    Määne oll’ sõs punkari kuritego? Tuu, et jõi viis päivä viina ja es lasõ politseid ussõst sisse? Arvada peläs’ ja takastperrä om selge, et mitte ilma as’alda.

    Innsekidsest politseist mõrvari päst’ vallalõ Rüütli armuandminõ. Tuuperäst om ütsjago inemiisist presidendi pääle pahanu. Ja siin mu küsümine omgi: nojah, Rüütli om vana ja väsünü, pääkene ei olõ inämb otsan tuu, miä EPA aigu, omma juhtunu mõnõ piinligupuulsõ as’a ja no sis seo käkk...

    Millegiperäst paistus mullõ, et viimäne «seniilsusõpuhahus» om vällä märgit. Presidendivalimise omma tulõman ja konkurendi ei olõ saanu viil kimmäst vastust, kas Rüütli kandidiir vai ei. Arvatas, et ei, a kimmä ei olda. Mõtlõ, et mehele söödeti mõrvari vabaslaskmisõ mõtõ lihtsält kavalahe ette, kimmä plaaniga tälle egäs juhus inne valimiisi viil üts käkk kokko käändä. Et rahvalõ jääsi kimmäs tiidmine, et Arnoldpoiss om õks tävveste seniilne pudrulõug, kellega määndselgi juhul rehkendä ei või.

    Nii et süüdistä ei saa ei ma ega kiäki tõnõ muud ku poliitikat, miä om räpäne, liganõ ja vastik! Ku ma kae televiisorist Savisaart, Laari, Kallast, Veskimäke, Langi jne, tulõ mullõ ossõmaik suuhtõ ja ma ei saa midägi tetä.

    Roolijoodik või kooni kolmõs aastas kinni minnä, ku mitu kõrda vaihõlõ jääs. Nimme ja hirmsa tapmisõ iist saa neli aastat. Narkomaanist taskuvaras, kiä mobiili pätsas, või kolmõs aastas kinni minnä. Tapnu umanik är, saanu aasta mano jne.

    Ku tõnõkord jäl tapma nakkati, sõs tekke egäs juhus selges, et tulõvanõ laip ei olõ politsei, kellele om meist, hariligõst inemiisist, suurõmba õigusõ ant!
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Kuis Juhan käkki käänd’
     
    Läti Vaike
     
    Illos hummok. Egä tsirk laul umma laulu ja päiv õkva nigu tands taivan. A Juhanil pää väega haigõ. Eeläne pido oll’ kõva olnu. Juhanil om pään ütsainus mõtõ – kuis pääparandust saasi?

    Naanõ Roosi sääd puutiminekit ja Juhan pallõs, et toogu tälle kas õllõkõist vai sosku. A Roosi jääs hindäle kimmäs, et sääne pää tulõ niisama vällä põdõda, sis vast tõõnõkõrd om aru pään.

    Et Roosi lätt autoga, ist Juhan kah naasõ kõrvalõ. Saanu poodi mano, kaos Juhan kohvitarrõ, kos napsõ säändsit ja määndsit. Pruuv sääl ütte ku tõist. Pää lätt viil nigu paksõmbas ja Juhan mõtlõs är kodo minnä.

    Poodist välla tullõn saa täl hää miil, ku näge, et näide auto sais ria pääl. Näh, Roosi ka viil minemäldä: uut tedä.

    Auto man om imelik lugu. Roosit olõ-i kohki. Ussõ omma valla, võti iih ja mootor tüütäs. No om iks naisil aru, niimuudu käü sääntside kallidõ asjoga ümbre. Siiä või jo ütskõik kiä sisse istu. Ja Juhan istuski, olkõ päälegi, et asi om nigu piir kepi otsan. Vaotas gaasi ja kaksas minemä. Saanu suurõtii pääle, mõtlõs, et vot ei lääki õkva kodo, sõida sõbra poolõ Antslahe. Ma Roosilõ üte käki kääna, las pabistas.
    Antsla tii kaos mitmõl kõrral käest är, a pikäpääle saa iks peräle. Pand auto platsi pääle ja lätt viinapuuti, et sõbralõ kosti võtta. Kuis küll Juhani pääkene nii pall’o selgembäs oll’ saanu, et kui tä poodist pudõliga vällä tull’, sis löüdse, et timä autot ei olõki inämb. Oll’ küll üts tõõnõ, piaaigu sääne ku täl.

    Juhan and politseilõ teedä, et täl auto är aet, nosama ja siinsaman. Politsei ütles Juhanilõ, et kulõ miis, sa olõt jo puëon. Nuijah, no-saman õkva lasi, kump Juhan karmanih pudelit, auto om är aet, mis mul muud üle jäi.

    Et Juhani jutt om segäne, uuritas Juhani kotost perrä, kuis ja mis autoga om? Roosi esi olõvat autoga poodist kodo sõitnu ja auto om prõlla ilosalõ moro pääl. No om Juhan nigu põhja last laiv, ei mõista inämb midägi kosta. Platsi pääl tuud timä auto muudu autot uurõn löüd Juhan säält uma mobiili ja et auto mootor om parralt lämmi, tulõ Juhanil umas võtta, et tuusama autoga tä Võrost Antslahe sõitõgi.

    Mis sääl viil tetti vai kõnõldi, tuu olõ-i inämb tähtsa. Juhan võtt’ treileri ja tõi no tuu auto, minka tä Roosilõ käkki käändmä pidi, Antslast Võrro. Ega eloh omgi piaaigu kõgõ iks nii, et tahat tõõsõlõ käkki käändä – käänät hindäle.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kõgõst veli

    Ütel ütsildäsel naistõrahval oll’ nuur imäne kassikõnõ. Naanõ hoitsõ umma eläjät väega. Kõgõ rohkõmb kaitsõ tä kassikõist võõridõ kõutsõ iist. A ütspäiv pand’ tä tähele, et timä illos kass nakkas ihost tsõõrikus minemä. Ku tälle sõbranna küllä tull’, kaivas’ naanõ umma murõt toolõ kah.

    «No mitte ei saa arvu, kuis tuu om võimalik. Ma es lasõ kassi jo tarõst vällägi,» hädändeli kassiumanik.

    Sõbranna pand’ tähele, et tarõn om viil üts kass. Tuu istõ kapi veere pääl ja mõsù umma silmnäko. «Kiä taa sul om?» küsse sõbranna. «Ah taa? Taa om kõgõst veli,» ütel’ pernaanõ süämerahuga vasta.


    Käbi es sata kannust kavvõlõ

    Ku kolmapäävä õdagu jäl Viking Lotto numbrit ette loeti, läts’ lotomängjä liinamehe miil väega kurvas.

    «Ma es olõ üttegi nummõrd är arvanu,» ohas’ tä. Timä ohkmist kuuld’ poig. «Olõ-i hullu, papakõnõ! Mul läts’ eelä niimuudu mate kontrolltüügä: mitte üttegi õigõt vastust!» lohut’ lats umma essä.


    ………………………

    Ütli, et jala valutasõ!

    Mu unopoig käü edimädsen klassin. Ütskõrd läts’ tä tohtri mano – jala tei joba tõist päivä hirmsat vallo.

    Tohtri kullõl’ pikembät aigu mutku kõttu. Poiskõsõl sai süä täüs ja tä kärät’: «Mis sa mu kõttu kullõt, ma jo ütli, et jala valutasõ!» Esi pand’ kõõ süämetävvega arsti mant vällä, hindäl õnnõ poolõ rõiva sälän.

    Tuusise Kristel


    Mõsukurik

    Innembi tetti nii sälämõsu ku ka sängüpalaja linatsõst rõivast. Muido oll’ tuu kõigildõ hää ja tervüsele kasulik, a linanõ rõivas om teedüperäst armõdu kalg. Tuu vasta oll’ rohi kah, kurikaga pesmine. Tüüd oll’, a nii sängün ku sälän sai pehme ja hää.

    Kanepi kihlkunnan Laanõ talon elli uman tsill’on majakõsõn Leeme Paul ja Aadi. Paul tükkü õks mõtsaveljuga pundin olõma, näide söögikraami, sõariistu ja muudki hindä puul varjama ja arvada om, et mõnikõrd miihi kah.

    Laanõ rahval oll’ tuust värgist peris parast muudu kassu kah: võidu olnu priiperäst kõik aig käen ja rõivakraami kah liikunu.

    Ütskõrd tulnu Paul kostki kavvõmbast kodo ja Aadi kõndnu tälle rõõmsa näoga vasta, hindäl tangitõrjõgranaat peon. «Sa kae, Paul, määndse hää mõsukolkmise kurigu ma löüdse, kõik tsärbi puha pääl ja... Ku seoga mõsu läbi kolgit, no küll saa pehme, küll sääl palajidõ vahel tulõ hää uni...»

    Paul oll’ tuu pääle peris keriguopõtaja helüga ütelnü: «Mutt, ku sa taad asja piäsi kohegi vasta kolksama, sis ei olõ inämb sinno, ei olõ minno ja mi putkast ei jää kah muud perrä ku korsnapits!»

    Maas’ka Miili


    Kõrbõkaart

    Puuti tull’ üts nuurherr, ost’ värvi, pintslit ja küsse: «Ma taha meetri jago kõrbõkaarti kah!» Esi muias’ – arvas’, et kaupmiis rummal om.

    Ku ma küsse, et ku jämmet sul vaia om ja võti mõõdulindi, et timä suuvi täütä, küsse nuurmiis mu käest: «Kas ti ülepää tiiäti, midä ma tahtsõ?»

    Ütli: «Moidoki tiiä, ti tahtsõt jo liivapapõrd!» Tõsõ ostja jäti tuu sõna «kõrbõkaart» miilde.

    Tuud sõnna kõrrati nigu latsi telefoni-mängun nika ku järekõrra lõpuni.

    Väärmaa Helve


    Mis sa arvat?
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    synaraamat!!!
      
      
     Uma Lehe sõbõr!