Nummõr' 100
Jürikuu 11. päiv 2006
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Räpinläisi murõ – tsolgit jõgi
  • Uudissõ
     
  • Preemiä Kama Kaido mängmise iist
  •  
  • Sännä mõisan peeti Adsoni päivä
  • Elo
     
  • Haanimiis «Väljalennuga» Egiptusõn
  •  
  • Alevi Silver: ilma autolda saa, huumorilda om rassõmb!
  • Märgotus
     
  • Mulgi ja seto läävä iist är
  •  
  • 100. Uma Leht: midä arvasõ tuntu inemise Umast Lehest?
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
    Alevi Silver: ilma autolda saa, huumorilda om rassõmb!
      
     
    Alevi Silver, takan timäst maalit pilt katsikist tütridega. Pildi tekk Silveri sõbõr Maameele Mait, parhilla joba manalamiis. 
      
    Vahtsõliinast peri nal’amiis Alevi Silver (72) om pikä elo joosul kirotanu perädü hulga nal’ajuttõ. Kukki miis eläs joba pikki aastit Tarto liinan, tulõ tälle vahepääl «hõllandus» pääle: Silver ist bussi ja sõit kodokanti.

    Olõti Võromaalt peri kirämehe Adsoni Arturi sugulanõ?

    Adsoni Artur om mu vanaesä sõsarapoig. Olõ esi ka sündünü Adson. Katariina II aol, ku naati perenimmi pandma, sõs panti ristinimele «son» mano ja Ado perenimes saigi Adoson. A vallakirotaja tekù väiku via ja tuuperäst sõs Adson. Peräst vaihtõdi nimi Alevis.

    Vanaesä tekù puutüüd, kerkohõrilit kõrda ja mässäs’ mehitsidega, a talo oll’ väikene ja latsi oll’ pall’o. Esä läts’ 16 aastaga vannudsõlt Vabadussõtta, üts esä veli Robert jäi talopidäjäs.

    Tõõnõ veli, kiä oll’ tervüseviaga, oll’ postimiis. Timä käest tull’gi mul poiskõsõn huvi raamatidõ vasta. Kusta oll’ timä nimi ja tä oll’ sääne veidü ihnõ miis. Ütskõrd pidi mu imä Tarton hällüpäivä, a bussi pääle sõa es käü. Tuu Kusta tull’gi Vahtsõliinast jalaga Tartohe, a Võro-Tarto tii pääl om üts suur org – Tilleorg – sääl üts hobõsõmiis sõitsõ täst müüdä ja es võta pääle. A peräst Kusta kitse, et mäkke minnen läts’ tä õks hobõsõst ja mehest müüdä! Adsoni Arturi mälestüisiraamatun «Kolm veskit» om terve suguvõsa üles märgit.

    Kas kodokandin iks käüti?

    Kodokandin iks käü, vahel tulõ sääne hõllandus pääle… Ütskõrd oll’ tuu hõllandus nii kimmäs, et lätsi bussijaamast müüdä ja näi, et Talina-Vahtsõliina-Misso buss om iin ja lätsigi pääle.

    Vahtsõliina jõudsõ pääle 11 üüse ja säält lätsi kolm kilomeetrit jalaga sugulaisi puulõ. Mõtli, et nakka-i kedägi üles ajama ja lätsi küünü magama. Hummogu tulli lehmä nüsmise pääle üles ja sõs tull’ miilde, et piät tüüle ka minemä. Sugulasõ küsse, et kas ma tulli Tartost siiä, et küünün maada? Ma ütli «jah».

    Kas ti kunas ka Võromaalõ tagasi tulõti?

    Ei tiiä. Kõik mu perre ja latsõ omma siin. Ku olnu määnegi suvila muudu majakõnõ, sõs esiki lännü. Muidoki and luudus kimmähe loomingulõ ka mano.

    Määnest rolli mäng huumor ti elon?

    Humoristis sai ma kogõmalda. Edimäne «honorar» tull’ ka ummamuudu – ku ma väikene olli, sõs mi elli Aleksandri uulitsan ja nuka pääl oll’ üts puut, kon ma käve kompvekke vällä presmän. Ma õkva kompvekkega tulli ja imä näkù tuud ja küsse, kost ma sai. Sõs ma võlssõ, et linnuk linnas’ üle ja ma vilisti ja sõs lindaja pilsõ alla. Tuu pääle sai vitsu nii et täämbädseni mäletä.

    A kolmandan vai neländän klassin pidimi koolin vaba teema pääle kirändi kirotama. Ma tiidse, et Lutsu Oskaril om raamatun «Följetonid» üts hää lugu raha kaomisõst ja sõs jälki löüdmisest. Ma tei tuu jutu ümbre: raha asõmõlõ panni kaloski, päälkiräs sai «Kaks kalossi». A oppajalõ tuu nii miildü, et tä pand’ minno tuuga aktusõlõ esinemä. Ma opsõ kõik päähä, a õks läts’ meelest ja sõs ma kokuti sääl ja lõpus naksi ikma ja joosi kodo. Peräst oppaja ütel’, et väega häste läts’ ja kõigilõ miildü. Nii ma naksigi kirotama.

    1974. aastal võidi ma Suurõ Nal’apido «Humoriina», kos ma sai Aokiränigõ Liidu pääpreemiä. Tuu pääle kutsuti minno aolehe Edasi mano, kon ma tei satiirisektsiooni «Herilane». Edesi lätsi Pikkeri mano ja sõs tull’ «Meelejahutaja», kohe ma olõ kirotanu määnegi 100 tükkü. Kokko om vällä tulnu 1500 luku, olõ vällä andnu säidse kogomikku. Perämäne om «Mahehuumor», prõlla panõ kokko «Mahehuumor II», üten tõisi nal’amiihiga kolm-neli kogomikku. Mul om pall’o asjo ka elost võet: egäl puul saa jo nall’a.

    Kas Adsoni luulõ lugõmisõ võistlus avitas timä luudut alalõ hoita?

    Kimmähe avitas. Seo om väega illos. Adsonit jo väega pall’o ei tiidä, kohaligu tiidvä.

    Ma olõ väega uhkõ, et ma olõ Adsoni Arturi sugulanõ. Väega kaâo om, et nimi är muudõti. Esä ka inne är kuulmist ütel’, et täl om hallõ, et tä Adsonina ei koolõ. Tä olõ-s tuust as’ast varõmb kõnõlnugi ja sõs inne är kuulmist...

    Mis saa Võromaast tulõvigun?

    Et võro kiilt koolõn opada tahetas, tuu om väega hää. Esi ma saa külh arvo, a kõnõlda nii väega ei mõista. Ku Võromaal käü, sõs om iks väega hää kullõlda – võro kiil om sääne hää ja mahhe. Ma esi arva, et võro keelen ei saa midägi halva üldäki. Ku vanaesäl midägi võlssi läts’, sõs tä ütel’ «Oh, sa puurat!». Prõlla õnnõ sai tiidä, et puurat eesti keelen «peitel» om – vanaesä jo puutüümiis.

    Küsse Kesoneni Helena
     
    ________________________________


    Unõnägo
     
    «Kas tiiät, mul läts’ unõnägo täüde?»

    «Är lobisku!!»

    «Ma ei võlsi.»

    «Minevä nädäli näi ütte lajaekraanilist und. Esiki hobõnõ mahtu pildi pääle. Näi unõn, et mu mano ratsutas küländ kõbusa vällänägemisega kuninganna valgõ hobõsõ sälän. Kuninganna kaes minno nigu miist iks kaias ja ütles: «Kinä herrä parõmbin aastin, kas tahat rikkas saia?» Muidoki ma tahtsõ.»

    «Mis edasi sai?»

    «Kuninganna ütel’, et ku rikkassaamisõ himo pääle tulõ, sis tulõ mul minnä sinnä, kos om üts viltuvaonu aiapost. Post tulõ maa seest vällä tõmmada ja tuu all omgi varandus.»

    «Mis edasi oll’?»

    «Edesi es olõ midägi. Tulli üles.»

    «Seo oll’ sis üts ullitamisõ uni.»

    «Arvsi ka nii. A järgmädsel üül näi vahtsõst unõn kuningannat. Seokõrd ratsut’ tä mu mano musta hobõsõ sälän. Tegeligult olõsi tälle undruku alla kõlvanu rohkõmb luvvavars. Kuninganna inämb es naara, a ütel’ mossin näoga, et ku ma tulõval üül varandust üles ei otsi, and tä varandusõ naabrimehele... Mis sa kostat!»

    «Kas lätsit otsma?»

    «Lätsi.»

    «Kas unõn?»

    «Mis unõn? Sikuti aiaposti – tulõ-i. Sikuti tõist kõrda – tulõ-i. Sikuti kolmandat kõrda. Usu vai usku-i, post tull’ maa seest vällä.»

    «Tull’ vällä?»

    «Tull’ nigu naksti. Ma es usu ummi silmi, posti alt tull’ vällä metallkarbikõnõ.»

    «Är võlsku! Mis sääl seen oll’?»

    «Kiri.»

    «Mis kiri?»

    «Kiri, kohe oll’ sõna sõnalt kirotõt: «Loll ollit, et jäit unõnäko uskma!»

    «Tuu om võimalda!»

    «Kui võimalda? Ma kõnõli inne umast unõst naabrimutilõ kah. Timä utsitki minno varandust otsma. No terve külärahvas naard, selle et tuu karbi sokut’ sinnä naabrimutt. A kae, kukkipall’o läts’ uni siski täüde.»

    Alevi Silver
     
     
    Mis sa arvat?
     
    Pääleht
     
  • Räpinläisi murõ – tsolgit jõgi
  • Uudissõ
     
  • Preemiä Kama Kaido mängmise iist
  •  
  • Sännä mõisan peeti Adsoni päivä
  • Elo
     
  • Haanimiis «Väljalennuga» Egiptusõn
  •  
  • Alevi Silver: ilma autolda saa, huumorilda om rassõmb!
  • Märgotus
     
  • Mulgi ja seto läävä iist är
  •  
  • 100. Uma Leht: midä arvasõ tuntu inemise Umast Lehest?
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg