Nummõr' 99
Paastukuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Kanepi kopamehe saiva naftavarga kätte
  •  
  • Ristipuiõ näütüs Võrol
  •  
  • Oravil käve pangabuss
  •  
  • «Kodu keset linna» autor juuri man Urvastõn.
  •  
  • Sugupuu-uurja tei Võromaa osakunna
  • Elo
     
  • Näütemängupäiv Puigal
  •  
  • Nuuri miihi laulukooril olõ-i kullõjist puudus
  •  
  • Kolepil olli lustligu näütemängu
  • Märgotus
     
  • Kihõlkund - mi elo- ja aolugu
  •  
  • Folkfesti külälise: perimüsmuusiga jääs alalõ ja tegejit tulõ mano!
  • Perämäne külg
     
     
     
     
    Lasku-i hinnäst lõigada!
     
    Ruitlasõ Olavi, tohtri
     
    Parhillatsõ ao kalli ihohuuldamisõ abimehe olõ-i joht säändse imemöksi nigu autopahtli, miä ärhooratulõ ja mõlgitulõ vällänägemisele varatsõmba värskusõ tagasi toonu.

    Tuuperäst lätt inämb ja inämb naisi viimätsen hädän ilokirurgi mano. Iloviaga tohtri mano minejä luutva perän lõikust piiglihe kaiõn löüda iist «totaalsõ muutumisõ» jälgi.

    Anna (38) pallõl’ ilokirurgia api perämädsen hädän – luudus, midä rohilinõ mõttõviis ja Strandbergi Marek päähä määrvä, es olõ timäga sündümisest saadik muud ku jäledüisi tennü.

    Suurõ kõrva, harva hamba, allapoolõ ripnõja mokk ja vormilda tagaots olli põhjussõs, mille tedä joba latsõiän är põlati ja kavvõmbalõ tõugati. «Kaegõ, töllmokk tulõ!» – saat’ tedä egäl puul, kohe tä läts’. «Kaegõ, laudperse lätt är!», kuulè tä kõgõ, ku oll’ koskilt vällä astman.

    Anna imä lohut’ tütärd nii, nigu mõistsõ: «Sa ei olõ süüdü, et säändene olõt, luudus om su säändses tennü. Olõt sääne nigu olõt, a õks jäät luudusõ imes!»

    Tuust aost pääle vihas’ Anna luudust. Ku tä pargin jalot’, visas’ muro pääle prahti, vali kasuesä Anatooli jõulukaktust kusõga, lei maalõ vanaimä poolõ küllä sõitõn jalaga kanna. Kõigil, eski kärbläisil aknõlavva pääl, oll’ uma nägo, kõigiga oll’ luudus ümbre käünü nii nigu vaia… kõigiga pääle timä!

    Kliinikun anti luutust. Näüdäti kundõsit inne ja perän lõikust. Anna naas’ häid tulõmuisi näten uskma, et normaalsõ vällänägemise või hindäle saia külh. Löüdä sääne miis, kiä olõ-i jordo, sünnütädä tälle kolm last…

    Perän lõikust, ku tä palatin hinnäst peeglini küünüt’, hiitü naistõrahvas õkva peris är: isikuperädse hindä asõmõl kai tälle vasta helepruun, likõ nõnaotsaga paleepini!

    Annalõ seletedi, et ku timä nägo kihä külest valla võeti, sis läts’ dr. Mõts kõrras tõistõ tarrõ telehvonilõ vastama. Timä katõaastanõ lemmik Muki oll’ samal aol iinkuast valla päsnü ja tuul aol Anna näo kandigu päält är söönü. Nakkusõ ja verest tühäsjuuskmisõ ärhoitmisõs jää es tohtril muud üle ku uma lemmiku karvanõ nägo naistõrahva elo pästmises anda. Pininägo tull’ Anna külge panda ja naanõ vahtsõ doonornäo perälejoudmisõni taastuspalatihe jättä.

    Tuust aost om kolm aastat müüdä lännü – Anna tund parhilla parõmbahe lõhna, saa parõmbahe kõvva süüki läbi jürrä. Kahâo olõ-i kellegi käest nõuda – haigõmaja kattõ är, politsei om tennü menetluskokkolepmise Hispaania võimõga, selle et dr. Mõtsa nätti viimäte turismiseltskunnan, miä liiku Madriidi poolõ.

    Miä om jutu moraal – ku olõti ilõdu, ärke määndselgi juhul lõikusõlõ minke – ti olõt luudusõ ime ja kuuluti rohilistõ eräkunda, miä pia är tetäs!
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Naasõvõtt olõ-i nal’aasi
     
    Saariku Lille
     
    Kae, taa jutu kõnõl’ meile, latsilõ, mi vanaimä. Et kuis tuukõrd olnu ja või ka parhilla ette tulla.

    Üten talon tundnu imä, et jõud ei käü talotüüst inämb üle ja naanu pojalõ seletämä, et tuu naasõ är võtnu. Poig pidänü juttu edimält nal’as, a viimäte naanu mõtlõma, et mis sis ku tiigi nii.

    A no kedä sa võtat? Tütrigu egäl puul, laadun ja kerikun, talgul ja pidopääväl. Suurõ mõtlõmisõ pääle sortnugi kats vällä. A kumb, tuud es mõista arvada – mõlõmba üte ilosa ja mõrsjavarra ka kuulu perrä ütepall’o.

    Nii pidigi imä käest nõvvo küsümä. «Võta tuu, kes om puhas inemine!» ütel’ imä. Poig seletänü vasta: «Kost ma tuud teedä saa, kerkon ja pido pääl omma kõik puhta ja ilosa!»

    A sis opanu imä edesi. Käsknü pojal poodist kompvekke osta, karmani täüs toppi ja külä pääle minnä. Pakku tütrigile, esi ka süvvä ja paprõ sängü ala visada.

    «Tõõnõkõrd kae, kos paprõ alalõ omma, sääl om kõrralda ja must inemine, kellest ei saa õigõt naist!» sellet’ imä. «Tuu lask elo nii hukka, jätt latsõ kraammalda, nii et pakõ vai mõtsa.»
    Tennügi sis poig nii. Sõitnu hobõsõga puulpäävä õdagu mõlõmba tütrigu poolõ. Söönü esi kompvekke ja paknu tütrigulõ. Paprõ muidogi pandnu tassakõistõ sängü ala.

    Tõnõkõrd kaenu sis perrä, kuis asi om. Üten paigan olnu sängüalonõ puhas, a tõsõn kraammalda. A õnnõtus – tuu, kos kraammalda, tuu tütrik olnu muido nigu etemb. Kõnõlnu poig sis imäle. Imä lohutanu, et las olla päälegi, et või olla oll’ talon pall’o tüüd, rehepessü aig vai muido mis. Et kaemi noh edespiten. Käünüki sis poig mitu kõrda: õks kompveki karmanin, paknu tütrigulõ, söönu esi ja paprõ jälleki sängü ala.

    A asi es paranõ. Kos oll’ iks kraamitu, sääl kraamitu. Viimäte poiss mõtõlnu, et ku jõulupuulpäävä ka kraammalda om, et sis ei olõ midägi inämb tetä. Lännü sis pühhi aigu tütrigu poolõ. Käsknü tütrigul köögist juvva tuvva ja esi nõstnu tekiviirt – sinnä olnu vannu saapit viil mano tuud ja mis kõgõ hullõmb, must mõsu viil otsa topit! Tõsõn paigan olnu nii puhas, et käe külge es olõ tolmugi jäänü.

    Nii võetigi naanõ säält. Imä, nigu ämm õks, ütelnü: «Olkõ tä no muido mis om, a latsõmähkmegi omma nii puhta, et panõ kas vai rätis päähä!»
     
    Mis sa arvat?
     
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Es olõ minekit

    Oll’ aig, ku raamat massõ veidü. Kõik parõmb kattõ väega kipõlt raamadupoodist. Nii läts’ paarkümmend aastat tagasi Enn Vetemaa nal’a- ja naisiraamaduga «Eesti näkiliste välimääraja» kah. A tull’ vällä, et parteimaja raamaduletin jäi tuu kuulsa näkiraamat möömäldä.

    «Ega meil tiidüskirändüsel minekit ei olõ,» kaivas’ lahkõ müüjä parteimajast.


    Pühä perekund

    Viiekümnendäl aastal elli Antslan üts joobõrus, kinkal pia egä päiv oll’ miilitsäga tegemist. Täl oll’ veli kah, tuu oll’ Võron miilidsämajan ammõtin.

    Ku jobu oll’ jäl ummi pattõ iist Antslan miilitsähe vinnat, ohas’ tä seletüisi andõn hingepõâast ja ütel’: «Om meil üts perekund! Esä om parteilanõ, imä usklik. Veli om miilits ja ma esi olõ pätt!»


    ..................................


    Ku vaskas sündü

    Üts päiv, ku ma koolist kodo tulli, sis sei ja olli nigu iks. Imä käve sagõhõhe lauda man, selle et nail päivil pidi vaskas sündümä.

    Mi istsõ ja oodi tarõh, et kuna imä lauda mant tulõ. Ku imä tull’, sis ütel’: «Tulkõ sünnüpääväle! Vaskas õkva sünnüs!»

    Esä, imä ja veli – kõik lätsi lauda mano. Ma kai, et mis ma kah tah tarõh passi.

    Panni kah rõiva sälgä ja võti pildimassina üteh, et tii laudaelänigest pilte.

    Lätsi, kai, oll’gi pullipussan sündünü! Helepruumi värvi. Lamba ütli vahtsõlõ eläjäle määgmisega tereh ja ma võti tuu uma telefoni sisse ni panni telefonilõ helinäs.

    Eriku Sander Vahtsõliina Gümnaasiumi 5. klassist



    Ameeriklasõ ja eestläse vahe

    Oron elävile tutvilõ talvõl küllä minnen piät auto mäe pääle jätmä.

    Mul oll’ hulga allavidämist uutvat kraami ja tuuperäst pallõlsi ma peremiist üles mäe pääle vasta tulla.

    Ku mi kuun nilbõst mäest kraami alla vidimi, oll’ mul üten käen vallalinõ kuuk plaadi pääl. «Ku ma no maaha sata, sõs om koogi ja mu lugu õks väega ikunõ,» ütli ma. «Eestläsele ikunõ, ameeriklasõlõ nall’akas,» arvas’ peremiis.

    Maas’ka Miili



    Kolhoosi kuunolõk

    Tuu oll’ kolhoosi algusaastil, keväjä, ku Viitinä kolhoosi kuunõlõkit peeti. Tuukõrd oll’ õkva pääväkõrran kaëussidõ paikapandminõ.

    Elajä olli talo-lautõn lajan. Suur laut oll’ viil ehitämäldä. Egä lauda jaos panti kaëus. Esimiis vei tuud kuunolõkit läbi. Esimehe provva istõ iinpingin ja naas’ kauplõma, et no tulõva iks kaëussidõ liigu ka tetä.

    Tuu pääle ütel’ esimiis: «Inne tulõ iks kaia, kuis kaëussil jala käävä!» Saki lauda kaëussõs oll’ üts kärmäs vanatütrik, tuu tsärist’ õkva vasta: «Ma ei lasõ ummi jalgu mano, ei olõ kedägi lasknu, ei lasõ sinno kah!»

    Ojala Henni
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    synaraamat!!!
      
      
     Uma Lehe sõbõr!