|
|
| | | Kolepil olli lustligu näütemängu |
Paastukuu om aastit olnu ka tiatrikuu. 2006. aasta om otsast lõpuni tiatriaasta: märk är, et joba 100 aastat omma Eestimaal tegutsõnu kutsõlidsõ tiatri.
Nii kavvõndahe, ku mu mäletämine küünüs, om ka Kolepil näütemängu tett. Peris alostamisõ aigu ei olõki inämb võimalik teedä saia. Laulukuur pidi 2005 aastal 135. sünnüpäivä, ka pillimehe omma kõgõ platsih olnu. Arvada või, et näütemängu tegemise alostus kah kohegi sinnäkanti jääs.
5. hainakuu pääväl 1927. aastal om olnu Kasaritsa Haridusõ Seltsi 10. aastapäävä juubõlipido. Kavalehe päält või lukõ, et üles ast Kolepi segäkuur uma pikäaigsõ juhtja Kõivu Jaani juhatusõl. Timä oll’ jo üle 40 aasta Kolepi kultuurielo iistvidäja ja tedä kutsuti Kolepi Jaanis.
Kavalehe pääl oll’ viil kiräh, et noorõ rahvatandsja tandsõ eesti rahvatandsõ (tuljak, kaara-Jaan, viru polka) ummi pillimiihi saatõmuusiga perrä. Oll’ ka näütemäng «Edimäne mõrsjaüü mõisa paroni man»:rassõ (dramaatilinõ) lugu mi rahva minevigust.
Osalidsõ olli tuntu-teedä inemise Kolepi ümbrekunnast. Kiä oll’ näütemängu opmisõh iistvõtja, ei tiiäki õigõhõ üteldä. Imä, Aia Johanna, om õks nimmanu Tammõ Augustit, taloperemiist Hannustõ küläst. August oll’ olnu ka hää grimmi- ja dekoratsioonimeistri – tuud tiidse üteldä ka Needo (Pergi) Koidu, kavvaaignõ Kasaritsa raamadukogo juhataja.
Imä albumih om pilt 1934. aastast, pildistäja om olnu Haagivangu August, kiä oll’ Kolepil koolijuhataja.
Ei tiiä, mis võisõ olla tuu lavalugu, mille tegeläse pildi pääl omma. Pidi olõma üts lustlik külälugu. Peretütär oll’ killõ helüga hõiganu: «Ants, ae, panõ saiaahi palama!» Pildi pääl ommaki nä Antsuga kõrvusi ja hoitva saiatahtja anomat käeh.
Edimädseh riah hüvvä kätt edimäne om mu imä Aia Johanna. Näütemänguh oll’ tä talopernaanõ. A kiä om peremehe osah, ei tiiä.
Umal eloaol kõnõl’ imä mullõ, mis oll’ juhtunu timä latsõ- ja noorõpõlvõ aol, muuhulgah ütest mõttõst kah – minnä tiatrikuuli opma. Tuud oll’ timä imä tälle ka lubanu.
A elosaatus es olõ timä puult, midä eloh är kahitsõda es jõvva. Vanaimäkene, imä imä, pidi äkki siist ilmast är minemä, kuigi eloaastit oll’ viil veidü. Et pereimmä inämb es olõ, oll’ üts tüütegijä ja hoolitsõja kässipaar majah veidemb ja imäl tull’ kuuliminegi mõtõ pääst är visada. Tiatrikuuli jäi minemälda, a näütemängu tekù tä egäl võimalusõl üteh.
Laanekivi Õie | | | | | | |
|
|
|
![](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/640.jpg&h=191&w=336","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=336,height=191"))
