Nummõr' 98
Paastukuu 14. päiv 2006
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Võrokõnõ tull’ uisumaratonil viiendäs
  •  
  • Kohtuotsus Ess-suu hääs
  •  
  • Puigal tulõ latsi näütemänge päiv
  •  
  • Adsoni-võistlus
  •  
  • Supikino Võrol
  • Elo
     
  • Maamehe poodinkäük–20 kilomeetrit rattasõitu
  •  
  • Kuis mitmõl puul Võromaal vastlapito peeti
  • Märgotus
     
  • Liini Enel: inemine võisi hindä hääs ka esi midägi är tetä!
  •  
  • Võromaa tulõvigust
  • Aholämmi
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
     
    Liini Enel: inemine võisi hindä hääs ka esi midägi är tetä!
      
     
    Liini Enelile om kallis vana petäi, miä kasus Leevi vana lavvavabrigu kotussõn. 
      
    Veriora vallavanõmb Liini Enel (32) taht’ latsõn saia suurõ talo pernaasõs. Ku tä Leevi lähkün vanaimä-vanaesä man kasvi, sai tä kõik talotüü selges. Kõgõga toimõ tulõki kogõmus kulus vallavanõmba ammõtin häste är.

    Võro kiilt om Eneli perren kõgõ kõnõld ja täl om hää miil, et timä latsõ Hedy (13) ja Lemme (3) saava uma keele kotost üten.

    Täämbä om imäkeelepäiv. Mis kiilt ti koton kõnõldas?

    Ku ma lats olli, sis koton kõnõlimi iks võro keelen. Ku «liinavurle» küllä tulli – ma olli ainukõnõ pesämuna jäänü säitsmekümne aasta vannuidsilõ inemiisile – sis üteldi: kae, põrhõla ti unõhtat tuu keele är, midä ti tan kõnõlõti! Ku siin olõti, sis kõnõlõti seod kiilt ja olõti seod miilt!

    Meil olli tarõ man suurõ pähnäpuu. Vanaimä kõnõl’, et kuis lõhmussõ häitsese ilosalõ. A vanaesä kõnõl’, et niinepuu. Mille nä sis esimuudu kõnõli? A vanaesä oll’ vana mõtsamiis ja mälet’, kuis pähnäpuust tõmmõti tsuvvaniini. Vanaimä näkù jäl tuu puu illo.

    Mu vanõmb tütär Hedy puttu ka uma vanavanaimäga pall’o kokko. Tä kõnõl’ kuvvõnda eloaastani nigu vana inemine. Vanaimä kasvat’ tä elos ette. Hedy es käü latsiaian ja või-olla jäivä täl mõnõ mängu mängmäldä, a nä mänge vanaimäga säändsit mängõ, mis opsi, kuis tulõvan elon toimõ tulla.

    Midä latsõ arvasõ umast keelest?

    Vanõmbal latsõl olõ-i määnestki murõt. Koton lasõmi iks võro keeli ja ku tä lätt mu imä poolõ Võiardi küllä, sis sääl laskva kah. Mul om hää miil, et mi perrest lätt taa kiil edesi. Hedyl ei olõ külh määnestki häbendämist, et ei tahasi kõnõlda. Küsüs iks üte ja tõsõ as’a kotsilõ, et tiiäsi tulõvigun umilõ latsilõ kõnõlda.

    Kas tuu om hää, et latsõ saava maal kassu?

    Tõsõ tahtva ummi latsi liina, a ma taha maalõ. Meil om tuu «rohilinõ elo» viil olõman, a kõik ei mõista tuust rõõmu tunda. Maal om tüükasvatus ja inemine saa selges, et täl tulõ luudust hoita, mitte võtta latsi käest lainus.

    Põrhõla tahami olla Euroopa Liidun, a maaello koolõtõdas vällä – inemine ei saa tetä, midä taht. Inemine ei saa tetä asju loomulikku muudu, egäl puul om määnegi euronorm iin.

    Ku mu imä koolin käve, oll’ egäst perrest kats-kolm last kõrraga koolin. Mis sis, et sis oll’ jo väega rassõ aig latsi kasvata. A põrhõla tulõ üte latsõga Leevi kuul kinni panda.

    Midä saiti ummi vanavanõmbidõ käest elos üten?

    Ei olõ tüüd, midä ei mõista tetä ja olõ-i asja luudusõn, millest ma arvo ei saa. Meil oll’ talon egäl latsõl, ka «liinavurledõl», kes suvõs tulli, uma tüükene tetä. Oll’ tuu sis peedivirkse kitskmine vai kanno süütmine.

    Egä lats tunè, et tuu asi om timä «uma», tuud hoiti ja oll’ sääne võistlus, et kelle piit kasus suurõmb ja kelle kana om ilosamb. Põrhõla teemi esi koton verikäkki, verivorsti, leibä kah küdsämi vahepääl.

    Mäletä 1978.-79. aastaga külmä talvõ. Pelksimi, et kõik mi uibu külmäse är. Kuu aigu es saa tarõst vällä.

    Sis es olõ säänest nall’a, et kõik tii aetas vallalõ. Oll’ loomulik, et inemine tege hindä hääs esi kah midägi. Koolitiile ai vanaesä viltega jäle sisse, ma tulli takan ja vidi kelku.

    Mõnikõrd mullõ tundus, et olõ võlss aol sündünü – olõsi võinu ellä edimädse Eesti Vabariigi aigu. Sis olõs saanu must suurõ talo pernaanõ.

    Mänge kooli «Kevade» näütemängun eski Teelet, juhendaja Reimanni Meeta arvas’, et ma passi.

    Tunnõti umma kodokanti väega häste...

    Vanaesä kõnõl’ pall’o sõa-aost. Ku vinläse olli ütel puul Räpinä tiid ja sakslasõ tõsõl puul. Perän panti viil avvusammas vinläisile võlss poolõ pääle.

    Üts kindral oll’ tuu samba vallategemisele kutsut, timäl tull’ miilde, et vinläse olli iks tõsõl puul. Üritüs jäteti kõrraga är ja nõstõti avvusammas tõsõlõ poolõ tiid.

    Mi lähkül om Mustjärv, mis om täüs inemiisi, kes esi hindäle otsa pääle teivä. Räpinä tii veeren om Juudiorg – tan tapõti umal aol üts kaubajuut är.

    Mullõ om süämelähküne Panga bussipiätüs. Mõtli, et anna pangabussi-tegejile teedä, et pangabuss võisi mi kanti kah tulla ja tan piätüse tetä.

    Kas latsilõ võinu koolin inämb kodoluku opada?

    Kimmähe. Ma ka mõista-es vanaimä käest timä eloaol nii pall’o küssü, ku olõsi teedä tahtnu. Uma tiidmise taha latsi jaos kirja panda.

    Kuis om olla vallavanõmb?

    Tunnõ uman vallan pia ekä inemist ja taha, et näil elon parõmbahe lännü. Tulõ märki kõigi pääle – et latsil olõsi kõrralik kuul, a ei tohe är unõhta ka noid, kinkal elotüü om tett.

    Mul om hää miil, et küllin nii kõvva vastlapito peeti – inemise näi üle hulga ao ja sai kõnõlda tuust, mis vahepääl külän sündünü oll’.

    Küsse Harju Ülle
     
     
    Mis sa arvat?
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    synaraamat!!!
      
      
     Uma Lehe sõbõr!