Nummõr' 97
Küündlekuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Võrokiilne jumalateenistüs
  •  
  • «Tsirk, tsirk, tsirgukene» ETV-n
  •  
  • Ummi saatit, ettevõtmiisi ja kiräsõnna
  •  
  • Filmioppus noorilõ
  •  
  • Sportlik vastlapäiv
  • Elo
     
  • Egäüts võõrit latsi perre ei võta
  •  
  • Kolmiku «vanaimä» puul
  •  
  • Kats tähtsät aolehte – Näddali-Leht ja Uma Leht
  • Märgotus
     
  • Vänkuuveri OM Võrumaalõ!
  •  
  • Luiga Kristjan: Võro võisi kah suvõpääliin olla!
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
     
     
     
    Eläjä vanavanõmbidõ puul
     
  • Uma Lehe ja Lasteka ütidse jutuvõistlusõ võidujutu
  •  
     
    Kassipoig Kata
     
    Mu vanaimäl om väiku kassipoig. Timä nimi om Kata. Kata tüküs kõgõ pahanduisi tegemä.

    Üts hummok läts’ vanaimä puuti ja jätt’ Kata küüki, et tä tarõn lillikeisi es lahknu. Ku vanaimä tagasi tull’ ja köögiussõ vallalõ tekk’, es mõista tä muud ku kärät’: «Oh sa räbäk, midä sa ummõhtõgi olõt tennü!»
    Köögipõrmandu pääl videli aknõlavva päält maahaaet lillipott, jahupurk, manna ja kruubakoti. Kata kai vanaimäle süüldä silmiga otsa, esi üleni jahunõ, suu mullanõ, kai ja raput’ sõs hinnäst nii, et jahutolm õkva linnas’. Kraammist oll’ no jälki tüküs aos.
     
    Annuka Andra Tapalt
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Hopõn ja banaan
     
    Ku mu imä oll’ umbõs kuvvõ- vai säitsmeaastanõ, sis tõi naabritädi tälle banaanõ. A banaani olli viil rohilidsõ ja es kõlba süvvä. Tuuperäst pidi nä kappi pandma ja uutma, kuna banaani kõllatsõs läävä.

    Mu imäl es olõ kannatust uuta ja tä naas’ salahuisi joba rohiliidsi jürämä. Tä läts’ banaaniga tarõst vällä hainamaa pääle, kos hopõn söömän oll’.
    Rohilinõ banaan es olõ sukugi hää ja imä pakk’ banaani hobõsõlõ – taha-es niisama minemä visada. Hopõn võtt’ banaani suuhtõ ja... süläs’ vällä, õkva imäle vasta näko! Sis läts’ imä tarrõ ja kõnõl’, mis juhtu. Tuu pääle ütel’ vanaimä, et toorõs banaan ei olõ süümises, hopõn saa arvu, et ei kõlba, a lats ei saa. Osa banaanõ sai iks kapin valmis ja pere sai ka kõllatsit vilju maitsa.
     
    Nemvaltsi Elsi Ruusalt
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Kavval pini Uku
     
    Mino vanaimä pini Uku um veitkese bernhardiini muudu. Täl umma pikä jala ja esi um pini keskmädse suurusõga. Kasuga seen um Ukul musta, pruuni ja valgõt värvi.

    Nime sai kutsa vanavanaimä pini perrä. Vanavanaimäl oll’ ka olnu hää pini Uku. Tuu oll’ hauknu võõrit ja hoitnu ummi. Nigu mi Ukugi!
    Vanaimä kõnõlõs uma Ukuga nii, kuis pini hinnäst üleväl pidä. Ku pini tege pätti, um tä «roisk», ku kõik um häste, sis üldäs: «Ukukõnõ, pinikene». Mullõ tä väega miildüs, selle et Uku hoit minno ja taht, et ma timäga mängnü. Ku aigu um, sis ma tulõ Uku tahtmisõlõ vasta, joosõmi ja mürrämi.

    Üte kõrra tekk’ Uku jälki pättüst. Vanaimä tõõnõpuul lugi rahha ja säädse ummi pangakaartõ kõrda. Uku läts’ müüdä ja hampsas’ raha suuhtõ. Kõik naksi hirmsadõ rüükmä. Ma peris hiitü! Raha saadi siski kätte, a Uku iks kraapsõ viil vanaimä hoiukirstu ala. Mis sääl sis? Viimäte tull’ vällä, et Ukul oll’ sinnä viil üts katõkrooninõ är käkit. Ütle sis pinni, ku kavval! Tuu kõgõ pääle kaemalda um Uku iks üts hää ja meile miilt piten pini.
     
    Liini Hedy Vilustõst
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Eläjä vanaimä puul
     
    Mu vanaimä om väikutalo pidäjä. Innembi, ku viil vanaesä elli, oll’ näil neli piimälehmä. Piim viidi egä päiv piimätsõõri auto pääle. No väikeisi tegejide käest inämb piimä vasta ei võeta, selle om vanaimäl õnnõ kats piimälehmä, et hindäle ja umastõlõ piimä, võidu ja kohopiimä saanu. Vahel, ku piimä üle jääs, tege vanaimä sõira. Pääle piimälehmi om vanaimäl viil kats õhva ja kats pullvasikat. Tsialaudah om kats origut, kanakuudih nelitõist kanna ja kikas. Ku kedägi kotoh olõ-i, lätt vanaimä aoviites eläjidega juttu ajama. Lehmä saava väega häste võrokiilsest jutust arru.

    Esä ja imä avitasõ vanaimäl eläjit süütä, haina tetä, aiaviljä, teräviljä ja kardokit kasvata. Koolivaheaol avitami mi veljuga kah.

    Suvõl omma lehmä, õhva ja pulli nurmõ pääl ketih. Lõunadsõ nüsmise aos lask vanaimä lehmä ja õhva kodo. Pullikõsõ jääse nurmõ pääle: nimä omma väega päähäkäänetävä, tulõ-i kodo lauta, a nakkasõ nurmõ pääl tandsu lüümä. Vanaimä saa-i näid kodo tuvva. Esä vii pulli hummogu nurmõ pääle ja tuu õdagu lauta. Vanaimä nüss lõuna aigu lehmä ja vii pullikõisilõ nurmõ pääle piimä ja jahuroka juuki.
    Ütel ilosal suvõpääväl läts’ vanaimä nigu õks lõuna aigu pullikõisilõ juuki viimä. Läts’ nurmõ pääle, a pullikõisi olõki-is, lännü üteh kettega. Vanaimä kuuld’ külh inne joogi viimist võõridõ pinne haukmist, a tä tulõ-õs tuu päälegi, et pini võiva pullikõisi hirmuta. Vanaimä käve ümbretsõõri kõik nurmõ läbi – vasikit olõ-õs kohki. Vahepääl tull’ mu imä kodo. Tä tahtsõ mõtsa siini otsma minnä. Vanaimä hõigas’ tälle, et saa-i no joht siini otsma minnä, vaja om vasigõ üles otsi. Imä käve lähkuh elävide inemiisi käest küsümäh, kas kiäki olõ-i vasikit nännü. Kiäki olõ-õs nännü.

    Imä läts’ tiid piteh suurõtiini vällä ja näkk’ sääl tii veereh vanaimä pullikõisi ilosahe ketih. Oll’ egänädäline autolavka päiv. Inemise olli tulnu tii viirde puuti uutma. Üts naanõ näkk’ vasikit suurõtii viirde tulõmah. Tä tiidse, kelle pullikõsõ omma, püüdse pagõja kinni ja lei ketipulga maa sisse. Täl oll’ plaanih pääle ostmist vanaimäle ütlemä minnä, koh pullikõsõ omma. Imä jõudsõ inne sinnä, ütel’ naasõlõ aiteh, võtt’ pullikõsõ kettepiteh perrä ja tõi kodo.

    Määndsit juttõ võistlusõlõ viil kirotõdi, saa kaia internetist www.lastekas.ee – forum/võistlused – võistlused.
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Mu imäle kah puul milli!
     
    Ruitlasõ Olavi, kirämiis
     
    Ütest as’ast ei saa ma kuigi arvo. Et miä tuu kultuur sõs om? Maaha sülgämine ei olõ, väidse ja kahvliga süümine om ja tuu, miä lehmile ette andas, ollõv kah. Kirändüs, midä ma kirota, olõsi nigu kah… Sport, väega füüsiline asi, om kimmäle.

    A mille saadõtas olümpiamängõlõ väega veidükese kultuursit sportlasi? Ah? Miä tege olümpiamängõl laskõsuusataja Saue Eveli? Sai kotusõ nr 74. Esi ütel’: «Väega hirmus võistlus oll’ – sõita es jõvva ja märgele kah pihta es saa, vast edespiten lätt parõmbas!»

    Muidoki lätt, selle et sitõmbas inämb ei anna minnä! Spordin om niimuudu, et kultuursõ omma edimädse kolm kotust ja ülejäänü omma matsi. A 74. kotus om… märke esi…

    Ku ma kah kultuuri tii, mille mullõ ei anda võimalustki uma ala pääl suurõ raha iist häödä? Ma taha kah kongi Itaalia mägilaagrin tävve raha iist väega veidükene kultuuri tetä! Ilma puñmalda üte tõtõstõ sita raamadu valmis saia, et saanu kah üteldä: «Väega hirmus jutt oll’ – kirota es jõvva, tekstile ja mõttõlõ kah pihta es saa, vast edespiten lätt parõmbas!»

    Kikust saa ma arvo – kultuurnõ ja väega! Veerpalu kah! A midä Rüütel Toriinon tekk’? Lehvit’ õnnõ ja tuudki tuimalt! Midä tekk’ sääl Siimann? Naarat’ umma ulli naaratust. Salumäe Jents tekk’ huuao kõgõ parõmba tulõmusõ ja hüpäs’ hinnäst suurõ mäe pääl 23ndas. Tuu ei olõ ausa – ku sportlanõ saa, sõs piät kiränik ja luulõtaja kah saama summa minnä. Ja suurõ raha iist. Selle et massumasjal rahha om. Kõgõ jaos. Ja kultuurkapitali aastapreemiä piäsi olõma mitte 40 000 – 50 000, a miljon kruuni. Ja puul miljonit mu imäle, selle et mu esä om koolnu, a ku Anatooli sai puul milli, sõs mille mu imä kehvemb om? Ku ma aastapreemiä õks saa… A ku ei saaki, sõs õks pidänü masma, selle et ku Jents om 23. ja ma olõ tõnõ vai kolmas vai viies...

    Kon om kuntsvisselejä (iluuisutaja) Jelena Glebova metäl? Ah? A tuu hiinlaisi paar, kiä hõbõmedäli võidi – miis visas’ naasõ õhku, tuu keerel’ ja sattõ õkvalt jala harki v...ga ijä pääle… Huug oll’ suur ja pand’ viil persega kõva kolinaga vasta ijäplatsi viirt. Hindälgi oll’ vallus! A tütärlats võtt’ hinnäst kokko, mis sis, et ikk kurgun, ja paar sai tõsõ kotusõ. Ku Salumäe olõsi inne ärtoukamist jalaga munnõ piten saanu, olõsi kah hõpõ tulnu! Parhilla olõ-i viil ilda, litakas kulus tälle õks är!

    Postimiis kirot’, et Eesti katõvõistlusõlõ om hädäste rahasüsti vaia. Võlss – Eesti katõvõistlusõlõ om vaia kihvtisüsti, niisama Eesti laskõsuusatamisõlõ ja kuntsvisselüsele! Koka Kaspar küüki! Ku kultuur om õks väega veidü kultuur, tulõ tuu är häötä!
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    «Illos» vanaimä
     
    Inneskidsel Eesti aol tulli Tsooru kandi maaperre küllä sugulasõ Tal’nast. Väiku perretütär es jõvva är imehtä küllätulnuidõ naisi illo: moka verevä ja kulmu musta värmiga üle maalidu!

    Lats taht’, et timä vanaimä olõsi niisama illos. Ku vanaimä magasi, tekk’ tütrik vanamemme kulmu hüdsega mustas ja moka ni põsõ verevä krepp-paprõga vereväs.

    Vanaimä tull’ üles ja taht’ meierihe minemä naada. Lats naas’ vanaimäl pääd sugõma. Ütel’, et sis om vanaimä viil ilosamb. Tuu jutt tundu vanaimäle kahtlanõ ja tä läts’ piigli mano. Külh memm hiitü, ku säält hinnäst näkk’!


     
    Vast lövvüs medälikene!
     
    Üts vanõmb naanõ Võrolt uursõ väega hoolõga aolehest noidõ inemiisi nimmi, kinkalõ president Eesti Vabariigi aastapääväs avvomärgi ja medäli and.

    Timä oll’ kah egäst rahvakuunolõkist ossa võtnu, Balti ketin saisnu ja sääl Eestile vabadust nõudnu.

    Ku päält katsasaa nime oll’ üle kaetu, ohas’ pensionär: «Kae noh, mu nimme es olõki!»

    Naabrinaanõ oll’ nõnnapiten tuu nimekirä uurmisõ man. «Kiroda uma nimi lõppu ja saada aoleht presidendile. Vast lövvüs sullõ kah medälikene,» and’ tä nõvvo.


    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    synaraamat!!!
     
     
     Uma Lehe sõbõr!