Nummõr' 94
Vahtsõaastakuu 17. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Võro kiil «Lastekan»
  •  
  • Loeti võro- ja turukeelitsit luulõtuisi
  •  
  • Film piiri veerest piäsi joudma ka telekahe
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Vana käsitüü oppus Urvastõn
  •  
  • Latsõ tei Kiidil ehtit, püürhällüsõitu ja lei tandsu
  • Märgotus
     
  • Imä vai lõbunaanõ?
  •  
  • Kalda Indrek: Võromaa järve tulõsi kõrda tetä!
  • Kirä
    Kagahii
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
    Lõuna-Eesti Haigla sünnütüsosakund uut tukõ sünnütüslavva ostmisõs!!!
     
     Sünnütüslavva hääs saa rahha kanda: a/a 10220041359014 SEB Eesti Ühispank.
      
     Selgitüs: Ummi Latsi Hääs.
      
     
  • Tulõ ka häätegemise-kontsõrdilõ Ummi Latsi Hääs 29. vahtsõ-aasta-kuu pääväl kell 16 Võro liina Kandlõ kultuuri-maja saali. Üles astva Kalda Indrek, Tamra Kait, Tauli Anu, Noor-maa Tarmo jt. Õdakut juht Aunaste Maire.
  •  
     
     
     
    Silmäpiiril sinetäse mõtsa
     
    Laanekivi Õie
     
    Ku ma kododsõ Tuulõkivi mäe päält põâa poolõ kai, sis paistsõ kätte Võro liin ja Kääpä koolitarõ. No umma mõtsa suurõmbas kasunu ja näe kah veidemb.

    Mõtsal um egäl aastaaol esisugumanõ nägo ja värv. Mõts om esi näko ka erinevä ilmaga. Talvinõ okasmõts um külmä ilmaga kas valgõ lumõ vai härmäga üle puistat vai rohekashall. Ku mõts paistus sinakas, tähendäs tuu ilma muutumist lämmämbä poolõ. Imä ütel’ õks, et mõtsa sinetäse: no piäsi sulalõ minemä. Ja paari päävä peräst oll’gi sula.

    Meil um mõtsa minnä tükükene maad, nii kilomeetri ümbre. Ku uno Jaan poisõnõ oll’, olõvat ütskõrd mõtsast tulnu ja ütelnü: «No kül ta vana Tsjooma um ull olnu, et mõtsa maja tekk’.» Tegeligult näkk’ uno Hiiremäe külä viimäst elämist. Kolmõkümne aasta peräst näi ma viil tuu kunagidsõ tarõ alosmüürü. Sääl kasvi ja häitsi jasmiinipuhma, oll’ üts vana uibu ja häitsi viil üts lill, midä rahvasuu keisrikroonis kuts. Tuu oll’ orants liilia, mis vanal aol õks taloaiah kasvi. Um üts väega visa ja pikä iäga kasv. Ku näet koskil kivivarõmõ kõrval liiliat häitsemäh, võit arvada, et sääl oll’ kunagi kellegi kodo.

    Uno August hoitsõ umal eloaol kodomõtsa säändseh kõrrah, et tuu näkk’ vällä nigu park. Es olõ sääl üttegi hassakut ribõlõmah ja kuionu ossa olli kah pedäjide külest är lõigadu.
    Mõtsa vaihõl oll’ üts hainamaatükükene, midä Vadsaniidus kutsuti. Mille täl sääne nimi oll’, tuud ma ei tiiä. Nurm oll’ nii vesine, et vii pidi nurmõ üte otsa poolõ üles sulgma, ku tahtsõ haina kätte saia. Tuu viilumbikõnõ, mis niimuudu tekkü, paksõ häädmiilt nii latsilõ ku eläjile. Esä mõsk’ sääl ütskõrd hobõst.

    Mõtsah oll’ ka siini alati võtta. Oll’ vaia veidükene ümbre kaia, kos seenetsõõri omma. Egas nä egä kotusõ pääl kah es kasu. Imä mõistsõ siini nii häste tetä koorõsoosti ja sibulaga, et mul um tuu söögi mekk siiämaani meeleh.

    Pääle sõta, ku viil kolhoosõ es olõ, tull’ talotüüd edesi tetä. Imäga katõkese mi nuu tüütegijä olli. Esä ja velekene puhksi Nogopalo kalmuaiah. Tüü ja eloraskusõ olli jäänü imä kanda. Must es olõ jo viil õigõt asja, olli nelitõiskümme aastat vana.

    Ollimi Vadsaniidü pääl hainal. Tuu suvi es olõ suurt vett. Üte niidüpoolõ pääl nirisi tsill’okõnõ ojakõnõ.
    Pääle lehmi ja lambidõ oll’ meil ka tsiga üteh. Kass es jää kah kodo. Ku mõtsa jõudsõmi, läts’ kass umma tiid. Es näe tedä terve mõtsaholõmisõ aig. A ku kodo naksimi minemä, tull’ tä kah tükk maad kavvõmbah järge.

    Tsialõ oll’ mõtsaholõminõ väega miiltpiteh: tuhnsõ maad, sei juurõkõisi ja tõukõ. Haina sei kah ja võtt’ ojah muavanni. Kotoh anti puul pangitäüt piimäliimi vai hapund piimä. Magasi terve lõunõvaheao. Ku kuuld’ lehmäketi tilinät ja tedä es olõ viil sulust vällä lastu, nõst’ õkva kissa. Arvas’ vist, et tedä ei võetagi üteh. Ei tiiä, kas kass tund’ kellä vai oll’ täl määnegi muu vikur, a alati oll’ kass kah olõmah, ku mõtsa naksimi minemä.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Lää är Iraani!
     
    Ruitlasõ Olavi, katsa naasõ miis
     
    Luudus om imeh, a inemine, luudusõ kruun (nigu tä hindä kotsilõ ütles), om imelik. Väega.

    Ilda aigu näüdäti telekan üle ilma tunnõt pedekõri Elton Johni «abielutseremooniat» uma meesterahvast sõbraga: mõlõmba olli umbõ õnnõligu, a saa-õs arvo, kumb pruut, kumb peigmiis, es olõ Eltonil kombidõ perrä pruutkleiti ega midägi…

    Luudus näütäs ette, et ütest suust eloliisi abielo om tävveste normaalnõ.

    Ku puuki pihlõpuu külge sitikpihla (musta aroonia) ossajupp, võtt tuu elo sisse ja nakkas paari aasta peräst ummi mustõ mar’akõisi kandma. Kui repän käänd pinile taadõ, sünnüs tävve mõistusõga ristand, hamba suun ja valmis purõma.

    Usu, et Eltonipoisi abielost sünnüs kah midägi. Sita sisse pant seeme saa esierälidselt hää kasumaminegivõimalusõ ja või piaaigu kimmäs olla, et täst tulõ ilmalõ määnegi innekuulmada asi.

    Olõki-i tähtsä, kas tulõ mano tsillokõisi pederastõ vai sitikpihlõmarju, timä rahakoti man om külh tävveste kimmäs, et tä kasvatas uma perrätulõja üles kah.

    Mitte nigu tuu Rõugõ valla imä, kiä ilda aigu uma 3-kuu vannudsõ latsõkõsõ täüs pääga är lämmät!

    Mi valitsus piät kah varsti uma otsussõ tegemä, kas mi maa samasuulidsõ võiva kah abiello astu.

    Ku otsus positiivselt vasta võetas, võiva Ilvesse Aapo ja Kassi Karmen peret luuma naada. Vai Toomas Henrik ja Karmen. Ütskõik. Mu peräst kas vai kass piniga… Vai kõolehm suukurõga, selle et kõigil piät olõma eurodirektiive perrä õigus tetä, midä nä tahtva.

    Ma esi koli pääle säädüse vastavõtmist är Iraani. Selle et sääl tulõ-i raadiost Eltoni «arooniat» ja huulidsa pääl ei jaloda pininõnaga kassi.

    Ja sõs ma istu sääl Iraanin uhkõlõ, turban pään ja jalg üle põlvõ, Allah tagatarõn sängü all, katõssa prinki naist köögin.

    Leibä mi lavva pääl ei olõ, a kuustõist piima täüs tissi ja mu kirändüslik talent süüt perre ja latsõ ja jääs viil perrägi!
     
    Mis sa arvat?
     
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Pininahast kasuk
     
    Eelmädse aastasaa 50. aastidõ lõpun vai 60. aastidõ algusõn tull’ ütte Lõuna-Eesti küllä eläma nuur tõpravelskri. Tä oll’ innembi elänü Tsiberin ja sääl haridusõpaprõ kah saanu.

    Talv oll’ tulõkil ja mehel oll’ mõtõ laskõ vahtsõnõ kasuk ummõlda. Miis tiid’, et väega lämmä kasuga saa pininahust. No tuud «toormatõrjaali» oll’ külä täüs!

    Pia naati külän hädäldäma, et üts ni tõnõ pinikene om kaonu. Edimält arvati, et soe omma pinikese är söönü. A sis läts’ valla jutt, et tõpravelskri park nahku.

    Tull’ vällä, et tä oll’ priilt ringikargavidõlõ pinnele kihvti sisse süütnü. Ku velskri peräkõrd uma vahtsõ kaskaga vällä ilmu, ast’ tä mano üts ni tõnõ külämiis, kisk’ kaskahõlma vallalõ ja nuhut’. Et perrä uuri, kas timä kodoelläi om kah velskriherrä iholämmistäjäs saanu.
     
     
    Tõpra tohtõrdaminõ
     
    Setol oll’ pää eelmidse päävä joomingust väega haigõ. Tä läts’ küläpuuti, et putõl osta.

    A seto peläs’, et saa poodimehe käest sõimada – tuu es kannahta joodikit sukugi.
    Tuuperäst nimmas’ seto egäs juhus, et viina lätt tälle vaia tõpra tohtõrdamisõs.

    A poodimiis ütel’, et viinakuurma om kaubabaasist tulõmalda ja parhilla viina olõki-i.«Ku sul viina olõ-i, sis kjau Vana Tallinn kah väiga höste,» kitt’ seto, esi poodiriiuli päält silmiga pudõlit tsihten.

    ----------------------------

    Hambide jääs!
     
    Üten talun jäeti vanaesä ja väikene poiskõnõ koduhoitjis, tõsõ lätsi kõik küllä vai surnuaida vai kohe.

    Mõtli sis, et tegevä katõkõistõ hindäle hää söögi, et tegevä kesväjahuputru.

    Poiskõnõ läts’ sis aidast jahhu otsma, a lats es tiiä kah, kos tuu õigõ jahu om, ja tõi tsiajahhu, aganit täüs.

    Vanamiis jäl es näe häste. Tei sis pudru valmis ja sei, es mõista kumbki midägi halva üldä. Vanamiis viil kitt’: «Külh om hää, a hambide jääs!»

    (Taad kõnõli vanaimä mullõ umbõs 40 aastat tagasi. Vanaimä sünnüaasta oll 1890).

    Nõlvaku Kaie
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     
     Uma Lehe sõbõr!