Nummõr' 93
Vahtsõaastakuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Sünnüs inämb latsi
  •  
  • Mulgi kiil heränes
  •  
  • Latsilõ tulõ uma keele ja kultuuri laagri
  •  
  • Lehetegemise-oppus
  •  
  • Kaegõ ette – eläjä tii pääl
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Mitu kiilt – rikkamb lats
  •  
  • Vihk «Võrokeeline kodo»
  •  
  • Hää kraam:
  • Märgotus
     
  • Midä uutva Võromaa tegejä seolt vahtsõlt aastalt?
  •  
  • Jätä-i Võromaad turistõlõ
  • Kirä
    Küsümine
    Perämäne külg
     
     
     
     
     
    Saatuslik buss
     
    Ruitlasõ Olavi, elokaeja
     
    Käve joulu aigo Võrol, olli kats päivä imä man. Seimi katõkõistõ tsiapraati ja kaimi telekast halvu saatit. Kõkkõ and’ vällä kannahta, kooni matusaida kündlit pandma lätsimi.

    Ütli imäle, et läämi taksoga. A kos timä, pensionär – tälle takso ei kõlba, tä taht bussiga sõita ja kõik! Ütli, et buss ei olõ mukav, a imä es lõpõta, õnnõ bussi ja bussi nikani ku silmä likõ. Olkõ sõs buss, lei käega.

    Astimi bussijaama mant nummõr üte pääle, bussijuht pand’ ussõ kinni. Kae, kos sõs läts’ sälg higitses ja hirm pitsit’ sõrmõ kõvastõ toro külge – es olõ bussin üttegi inemist, kiä olnu alla säitsmekümne, pääle Valpri Valdo, kiä saisõ sammamuudu, silmä õudusõst tuhmi.

    Küsse imä käest üle, et kohe nummõr üts neo vanainemise pand? Vastus oll’: sinnä, kon vanainemise kotus – kalmuaida!

    Kõrv püüdse kinni lähkül istvide muttõ märgütelemise. Jutt käve liinavalitsusõ puult määrät «koolnupensionist»: inemisele, kiä om jo katõssakümmend ja rohkõmb aastakka ilman elänü, andas tuhat kruuni kuun pensionilõ mano. Mutt pruuvsõ miilde tulõta, kas tä mäletäs mõnda inemist, kiä om Võro liinan nii vanas elänü.

    Kolleegium kõrvalt pruuvsõ sammamuudu, a kõgõ vanõmb inemine, kedä nimä mäletivä, oll’ sätsmekümne katsa aastadsõs elänü Anna, kiä sõs ullis lännü ja hindäle tsäiluitsaga nõnast putru sisse topnu, nikani ku är lämbunu.

    Sõs läts’ märgotaminõ edesi, kuis liinavalitsust tillist tõmmada, selle et 1000 kruuni om väega suur raha ja tuu tulnu õks kuigi kätte saia.

    Kiäki Lembit olnu nõia man käünü, tuu oll’ käsknü täl katõaastadsõ pruuni-valgõt karva pini sitta süvvä, et nii saavat saa-aastadsõs ellä. Lembit oll’ lõpus säändse pini löüdnü kah, a esi oll’ joba nii läbi, et sitalõ krantsiraiska inämb es saa.

    Mõtli viil, et küll om hää otsus, anna ahnõpäitsile katsakümne aasta vannudsõlt tuhat ja katsakümne üte aasta vannudsõlt tuhat ütssada ja nii edesi… Tä rõibõ eläs jo niimuudu igäväste! Vai tä sul kuulma nakkas, ku viil midägi saia om!

    Buss pidi kinni, jutu lõppi nigu lõigatult, pensionäri naksi trügümä. Piaaigu olõsi minno imäga jalgu ala trampnu – nii kipõ oll’ näil minnä.

    Pannimi esäle, vanaesäle, vanaimäle jne kotitävve kündlit ja naksimi tagasi minemä. Kai kalmuaia pääl ümbretsõõri, inemise olli är kaonu, paari tükkü õnnõ näi – Valpri Valdo kuun imäga tulliva mäest alla ja kõik. Astimi kuun bussi pääle, tuu oll’ tühi, ruumi ku pall’o.

    Ollimi vaiki. Õks om halv, ku inemine võtt ette är minnä. A ku terve bussitäüs, 40 tükkü lätt, om viil halvõmb. Es viäki katsakümneni… Mõtli lohutusõs, et no jääs liinavalitsusõl egä kuu 40 tuhat perrä, tuu iist saa piaaigu kats kuupalka.

    Kodo iin passõ hulkva pini. Pruuni-valgõt karva, nigu nõid soovit’. Kai imäle otsa, tuu raput’ pääd. No esi tiid, mõtli.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Käskkiri pudro kiitmise iist
     
    Siidra Mari
     
    Taa asi juhtu 1990. aasta keväjä Kirovi kolhoosin. Rati Villu oll’ sääl tüül. Tä puhast’ vihmavii juuskmisõ kaivõ ja lei kraavi päält võssa.

    Juhtu nii, et naanõ läts’ Kubjalõ vahtsõlõ latsõlõ perrä. Miis jäi latsiga kodo. And’ latsilõ ja eläjile süvvä, mõsk’ rõivit ja avit’ koolilatsil oppi.

    Tüüle läts’ üüse katõ-kolmõ aigu pümmega. Trehväs’, et taivan oll’ täüskuu. Tuu and’ nii pall’o valgust külh, et kirvõga lepäle pihta sai lüvvä.

    Hummogu tull’ miis kodo, nüsse lehmä, and’ tsikolõ ja põrssilõ süvvä. Latsil and’ kah kõtu täüs ja saatsõ kuuli.

    Sis oll’ keskpääväni tüül ja naasõ vanaimä kai niikavva noorõmbidõ latsi perrä. Tuust oll’ hää, et tüükotus oll’ lähkün, talo veere pääl.

    Ku latsõ koolist kodo jõudsõ, läts’ Villu kah süvvä tegemä. Miis kiitse köögin parajahe putro, ku kolhoosi päämehe ussõst sisse tulli. Nuu es saa arvo, mille miis kesk tüüpäivä koton süvvä tege. Villu selet’ külh, a tuust es tetä vällägi.
    Päämehe nõudsõ, et Villu tulõsi terves suvõs jossi pääle sillo sõkma ja õkva parhilla massinat säädmä. Näil ei olõvat üttegi miist tuu massina pääle panda.

    Villu ai vasta, et aigu ei olõ. Naist kah koton ei olõ ja latsi ja eläjit ei olõ kah kohegi panda. A kolhoosi päämiihile oll’ võim päähä löönü ja nii nä tüllü lätsi.

    Päämehe käsi Villul juhatusõ kuunolõkilõ tulla. Villu läts’ki üten naasõ ja väiku tütrega, kinkal olõ-es nimmegi.

    Sääl üteldi, et ku sa jossi pääle tüüle ei lää, si mi teemi su tüüluusi peräst vallalõ.

    Villu märgot’ naasõga ja kirot’ paprõ pääle: «Tekke minno täämbädsest pääväst tüüst vallalõ. Mul ei olõ aigu tüüaol tüül kävvü, selle et mul om 9 last.» Ja Villu saigi pääväpäält vallalõ. No oll’ täl aigu üüse maada kah.

    A tüükua saina pääl saisõ hulga aigu käskkiri, midä kõik inemise naari. Tuu oll’ Kirovi kolhoosi juhatusõ otsusõga tett käskkiri Rati Villulõ koton söögitegemise iist.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
     
    Tii hinnäst esi terves!
     
    Ma olõ kavva vaka all hoitnu tiidmiisi, kuimuudu egäsugutsist haiguisist niimuudu vallalõ saa, et kopkastki ei kuluta. Ka tohtri mano olõ-i vaia minnä.

    Kae – tohtri olõ-i sullõ haigust sisse ajanu. Haigus tulõ läbi suu. Suu kaudu kor’at trääni kõrraga vällä ei saa. Appi om vaia võtta nahk, kusõpõis, neeru ja peräsoolik. Kõgõ kipõmbalt saat kõgõ suurõmbast valust valla sis, ku saat selges, kuis õigõhe paastu tetä.

    Olli kunagi väega haigõ nuur naanõ. Käve mugu tohtridõ man ja sei kõiksugu tablette. Terves saa-es, jäi õnnõ haigõmbas. Sis mõtli, et kongi piät olõma määnegi kasv vai lill, miä minno avitas.

    Ütskõrd näkk’ minno tutva naistõrahvas ja ütel’, et and mullõ raamadu: loe ja opi hinnäst terves tegemä. And’ mullõ dr Rosendorfi raamadu. Loi mitu kõrda ja sai arvo, miä minno vaivas.

    Viidä-es inämb aigo, tõi õkvalt glaubrisuula. Tuud või juvva õnnõ üts kõrd nädälin puul klaasi, sisse panni puul tiiluidsatäüt glaubrisuula. Istmisvannõ tei kah kolm kõrda päävän. Tervüs naas’ tassakõistõ tulõma. A väega tassa.

    Sõs loi Ameeriga tohtridõ raamatut «Nälgimise Ime». Proomõ kõrraga ravipaastu. No sis naas’ tervüs kohinaga tagasi tulõma.

    Parhilla tii kõgõ ravipaastu, ku haigõs jää. Tohtridõ man ei käü joba 20 aastakka. Olõ-i vaia ka apteeki satu kruunõ viiä.

    Ku rahval huvvi om, või kõgõst täpsembält kirota. Soovi kõigilõ tervüst ja elorõõmu!

    Luite Kristina-Maria
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Lauluesä imä

    Ku Võrol 1950. aastidõ algusõn suurõ pidolikkusõga Kreutzwaldi juubõlit peeti, oll’ memoriaalmuusõum seest vahtsõst ümbre säet. Sääl käve väega pall’o rahvast.

    Tull’ ka tuukõrdnõ parteikomitee sekretär Kritt. Tä näkk’ «Kalevipoja» üte tegeläse – Linda – kujjo. Parteimiis küsse noorõ ammõtnigu käest, kiä välläpanõkit tutvust’: «Mille Koidulalõ omma naha ümbre säedü?»

    Õkva ülikoolist tulnu näitsik ai uma suurõ sinidse silmä viil suurõmbas ja jäi parteimehele väega nal’aka näoga otsa vahtma. Parteimiis sai arvu, et midägi om vast viltu. Jupi ao peräst, ku tä oll’ majan tsipa ümbretsõõri kaenu, tull’ tä vahtsõst tuu noorõ naistõrahva mano ja vaband’: «Õigus külh, taa jo ei olõki Koidula, a lauluesä Kröitsvaldi imä!»


    Aastalõpu süldilavvajutt

    Pühhi aigu süldilavvan ai kats miist umavaihõl juttu. Jutt käve tuu ümbre, midä kõkkõ taa pia müüdälännu aasta üten tõi. Es mindä müüda ka suurist tormituulist ja marudõst üle ilma.

    «Huvitav, mille naa perädu maru inämbält naistõrahvidõ nimmiga omma, nigu Katrina ja kiä viil?» arot’ üts küläfilosuuf.

    «A tuuperäst, et ku nä är minema nakkasõ, võtva nä hindäga maja ja massina üten!» märkse nä peräkõrd katõ pääle õigõ põhjusõ vällä.

    ........................................


    Kurat, muu kah ei anna piimä!

    Seo lugu juhtu hulga aigo tagasi. Mino veli oll’ umbõs poolõtõsõ aastanõ ja sei viil tissi.

    Ütel pääväl es olõ imäl aigo latsõlõ tissi anda ja Mihkli (mino veli) läts’ laudaussõ mano. Uss oll’ kinni ja Mihkli es päse lauta sisse.

    Tä saisõ veitkene, sis lajat’ paar kõrda jalaga vasta laudaust ja ütel’: «Kurat, muu kah ei anna piimä!»

    Sis läts’ tä tagasi tarrõ, tõmmas’ imäl särgi üles ja sai kõtu täüs.

    Sabre Maarja (15) Kauksist
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     
     Uma Lehe sõbõr!