Nummõr' 90
Märdikuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Mõis avitas elo käümä
  •  
  • Suurtiimuusõum' näütäs lumõvärehtit
  •  
  • Teater. Muusika. Kino Lõunõ-Eesti eränummõr'
  •  
  • Latsilaul kuts Ruubeni ja Nele süümä
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Räpinä naasõ tegevä ummi lambidõ villast tekke
  •  
  • Hõpõrist' hoit kuun viit põlvõ
  • Märgotus
     
  • Hüürläse ja inemise
  •  
  • Liivamäe Pilvi: kisma käü joba algklassõn!
  • Innembi
    Kagahii
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Hõpõrist' hoit kuun viit põlvõ
     
    Valpri Liina
      
     
    Hõpõrist', mink sai 14-aastadsõ Kristiina vaarimä Kristiine saa aasta iist leeripäävä kingis. 
      
    Seo suvõ hainakuu 30. pääval sai Võru tütrik Kristiina nelätõiskuaastadsõs. Vanaimä ja vanaesä Visnapuu Irma ja Arne kinke latsõlatsõlõ ilosa hõpõristi. Tollõ risti sai Arne vanaimä Pommeri Kristiine leeripääväs, sisse oll' kraabit kuupäiv: 24. aprill 1905.

    Kristiine, kiä elli aastil 1884–1958, kand' mehenaasõna priinimme Puusepp. Risti ku kalli mälestüse and' tä edesi umalõ tütrele Nataliele, kiä mehele minnen vahet näiopõlvõnime Puusepp vahtsõ nime Visnapuu vasta.

    «Üts'kõrd kutsõ meheimä Natalie mu hinda mano ja and' karbist taa risti. Ma uurõ luubiga sissekraabit nimme, sääl oll': K. Pommer. Arne ütel', et timä vanaimä oll' Kristiine. Sada aastakka tagasi Kristiinele kingit hõpõrist om parhilla piaaigu tä nimekaimu Kristiina käeh,» om Irmal hää miil.

    Kett', miä risti küllen om, oll' Irma kingitus umalõ tütrele Annele 16. sünnüpääväs. Nüüd kink' Verro Anne keti edesi tütrele Kristiinalõ.

    Vanno asjo kotsilõ üldäs, et nuu tüküse är kaoma ja katski minema. A taa hõpõrist hoit kuun viie põlv'kunna elosit.

    Miä tollõst, et kõgõ vanõmbist – Kristiinest ja 1986. aastagal koolnu Nataliest – om õnnõ mälestüs.

    Arne ja Irma tütär' Anne mäletäs väega selgele umma vannaimmä Visnapuu Nataliet. Timä man Kasaritsan Verijärve külän oll' tä latsõna sagõhõlõ.

    «Vanaimä kõnõl' väega ilosat võro kiilt. Kui ma kuuli lätsi, sis tuu kiil', millen sääl opati, oll' mullõ võõras. Edimält tõlk'sõ uman pään kõik' ümbre. No ei jää kummagi keelega hättä!» kitt Anne, kiä tüütäs riigiammõtin.
     
     
    Mis sa arvat?
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     
     
     Uma Lehe sõbõr!