Nummõr' 84
Põimukuu 30. päiv 2005
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Kodokuul' lätt hinda
  •  
  • Kauksi Ülle sai plaadi puhul kingis «võro keele»
  •  
  • Huvilidsõ oppaja nakkasõ Võromaa kodoluku oppama
  •  
  • Ehitüse-oppus
  • Elo
     
  • Juurõ kiskva velli kodo
  •  
  • Umakeeline silt' reklaam' turismitallo
  • Märgotus
     
  • Kahre Marat: tii latsiaiakasvataja tüüd süämega
  •  
  • Kuis kuuli hääs tetä?
  • Kirä
    Kagahii
    Aholämmi
    Perämäne külg
     
     
     
    Tundsõ hinnäst nigu Kivi Eve!
     
    Ruitlasõ Olavi, meediätäht'
     
    Meediä om jälle, om mullõ tävveste selge! Aolehe, raadiojaama, televisioonikanali ja eriti uudissidõagentuuri tulõtasõ mullõ miilde süüki pakvit firmasit, kink ülesannõ om kliente sitaga süütä.

    Ku inemine saa put'kast sita hamburgeri, lätt tä millegiperäst maruvihatsõs, a anna tälle verbaalsõt paska, mida vedelämb, tuud parõmb, sõs lakk rõibõ sõrmõ ka puhtas!

    Mõnõ kuu iist sai esi kah tunnõt inemise pajukit maitsa. BNS kabsõ mu roolijoodigusaaga ja kohtuas'a üles ja kats' päivä olli raadiojaama ja aolehe Ruitlasõst väegä huvitõdu.

    Seoniaoni tulõ egäsugumaidsi pakmiisi, nii lehist ku raadiost, et ma lännü ja kõnõlnu näile, kuimuudu pur'on päägä sõitminõ vällä näge, määne näge vällä essünüide perräkaeja (kriminaalhooldaja), määnest tüüd ma hindä rehabilitiirmises tii...

    Ütesõnaga, kats' päivä tundsõ hinnäst nigu Kivi Eve, mitte kõgõ parõmbahe, a tuu om ka loomulik, selle et vällätiinmälda kuulsus olõ-i joht määnegi avvuasi!

    Kolm päivä pääle kohut oll' Ruitlasõl 36. juubel' (täl õnne juubeli ommaki!) ja nall'a peräst kai BNS-ist tunnõdu inemiisi sünnüpäävä üle... et ku mu täht' joba Jupiterina... Hahahahaaa! Es olõki Ruitlast sääl, määnegi ehitüskunst'nik oll' är märgit ja viil paar' and'sakat ammõdimiist.

    Ütesõnaga – meediä käü kõgõ paremba meelega sitaunikit piten. Viimädse ao aokirändüse üts' naklu oll' tuu, et vannu asju välläkaibja Tvauri Andres löüdse Tarto keskliinast, Ülikooli 15 maja huuvi kaibõn inämb ku 600 aastat vana sitamaja ja tuu seest eksperte sõnno perrä väega ainulidsõ plokkflöödi.

    Tvauri ütel', et inämb ku kuus'sada aastat kemmergun videlnü pilliga saa viil mängi. «Proomõmi, ja või üldä, et tege hellü kah,» selet' tä. «Ku pill' oll' viil likõ (ai -ai!), oll' täl üts' tämbri, päält ärkuiomist om helü muidoki hellembäs muutunu.» Postimehe küsümise pääle, kas tüü (loe pillimäng'mine) vastamiilt olõ-õs, vastas' Tvauri: «Haisas' külh...»

    Egäpäävädse meediäpasa man om meil parhilla 600 aastat vana kakaflüüt' ja katõ meetri süvvüne hoitus täüs tähtsät ja kallist muinaspaska. Tuud tohtnu-i no är visada, a pidänü aoluumuusõummi purkõ sisse pandma...

    Tuu uudissõ varjo jäi eski Kivi Eve pahandaminõ aokirä Di ropu lavvamängu pääle, kon tedä rohilidse tulnukaga seksmän kujotõdi.

    Õigõ kah, Evekene, saa esi kah kuvvõsaa aastadsõs, külh andas sullõgi sõs pilliots suuhtõ!
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Õnnistunu mustiga-äri
     
    Soopalu Ehti
     
     
    Suvõl must'kidõ korjamisõ aigu tull' miilde üts' ligi 30 aasta tagunõ tõtõstõ sündünü lugu.

    Neo mar'akõsõ ollõv külh inemise kihäle väega tarviligu, a no ega sõs kõkkõ es saa jo esi är süvvä, osa tull' iks är kah müvvä.

    Tuu lugu juhtugi sõs, ku nuur' olli ja elo minno Valga liina elämä vei. Sai Lätimaalõ must'kilõ ja siinde käütüs, sääl olli väega ilosa valgõ samblõga puhta, kvartalidõs jaet mõtsa. Marju ja siini oll' pall'o, prii käümine oll' kah.

    Mustika massi Läti-Valgan pall'o inämb ku Eesti-Valgan. Hädä oll' tuun, et eestläisi käest nä es osta vai es võta üttegi marja vasta. Tull' määnegi vikur' vällä märki. Mul oll' mõtsan kävven üten hoovi päält majakõsõst väega torrõ ja armas vanamammi, 70-80-aastanõ. Mi kutsi tedä Hoovi-Tädis.

    Timä poig ütel', et ega ti ei piä umma õigõt nimme ütlemä ja kässegi umal imäl üteldä hindä nimes Smilsu Anna. Ma mõtli kah midägi läti-vinne segust, vist oll' Rima Borissova.

    Õdagu lepsemi ilosahe kokko, et eesti kiilt mi ei kõnõlõ, olõmi kõik' aig vakka, sõs ei tiiä kiäki, kes mi olõ.

    Hummogu varra viie aigu lätsimi ummi pangõga Lätimaalõ mar'akokkoostu mano jär'ekõrda, iin uutman oll' joba 25-30 inemist.
    Tuu pikä hanna vai saba aigu küsse Hoovi-Tädi mu käest pia egä minodi takast: «Mis om mu nimi?» Ma ütli: «Smilsu Anna!» Ega tä kõgõ parõmbahe es kuulõ kah ja väega kõvva es saa ma tälle timä vahtsõt nimme rüüki.

    Hoovi-Tädi tahtsõ kõgõ kõnõlda ja kõnõl' kah, kaemalda tuu pääle, et ma käsi kuss' olla. Külh hõigas' kõvastõ: «Kae, ku pall'o marju täl om! Kae, tuul omma seene! Kae, tuul om nii vähä!» jne. Täl läts' igäväs jo. Kaaldminõ käve aigupiten ja raha arvõstaminõ võtt' kah aigu.

    Mõnõ inemise muiksi, ku mu tädikene tükse väega pall'o ja kõvastõ kõnõlõma.

    Kõik' tõsõ olli vakka pääle lätläisi – nigunii oll' viil tõisi eestläisi kah, kes tulõtiva miilde, kiä nä täämbä omma.

    Kokkoostja kõnõl' kõik' aig õnnõ läti kiilt, millest ma tuul aol midägi arvo es saa. Ku mi kõrd naas' kätte joudma, küsse mammikõnõ jälki kõva helüga: «Mis oll' mu nimi?» Ma vastassi, et külh ma ütle, ku sul miilde ei tulõ.

    Kõrraga tuu vastavõtja miis' kärät' sulaselgen võro keelen: «Olõ kes sa olõt, anna uma mar'a siiä!» Ja mullõ ütel':«Sa ütle kõrraga uma õigõ nimi, muid'o läät sinnä, kost sa tullit!»

    Ma lätsi näost vereväs ja ütli naardõn kah võro keelen: «Es olõ mõtõt jah umma ilosat nimme är muuta!»

    Nii lõppigi mi mar'amüük'. Järgminõ kõrd ollimi iks ausalõ ummi õigidõ nimmiga platsin. A takastperrä mõtlõ, et olõs pidänü nuu must'ka iks esi är süümä, sõs es pidänü parhilla prille tarvitama! Tohtridõ sõnno perrä omma must'ka silmile imerohi.

     
    Mis sa arvat?
     
     
    Vivva vanaimäst
     
    Kõik' kutsi tedä vanaimäs. Ma kah. Mullõ oll' tä õks vanavanaimä. Esäle oll' tä vanaimä. Timä elli piaaigu saa-aastadsõs.
     
    Hää ku säänegi ilm om!
     
    Mu vanavanaimä oll' väega rahumiilne ja usklik inemine. Timä es taha, ku kiäki kurja vandsõ vai rumalit sõnno tarvit'.

    Üts'kõrd talvõl tull' esä mõtsast tüült ja esi vandsõ: «Kurat, küll om piniilm – tuiskas ja satas nigu hirmus!»

    Vanavanaimä ütel': «Mis sa no ajat, pujakõnõ! Hää ku säänegi om.» Timä oll' kõgõga rahul.

    Mina jäi mõtlõma, et sis om iks ullistõ külh, kui määnestki ilma inämb ei olõ!
     
    Mis latsõlõ nimes panti?
     
     
    Vanaimä läts' tõistõ küllä ristjädsile. Ku tä tagasi tull', taheti tiidä, et mis latsõlõ nimes panti.

    Timä ütel': «Laudauss'!» Kõik' väega imehti, et latsõlõ säändene nimi panti.

    A peräst tull' vällä, et panti õks Klaudius, a vana inemine elo lõpun es kuulõ inämb peris häste.

    Vivva (Birnbaumi) Aadu
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Rahvidõ sõprus
     
     
    Vinne aol päält kolmõkümne aasta tagasi saisõ Võro liinan Kreutzwaldi ja Jaama uulidsa nuka pääl rian neli vineerist vällä saet naasõkujjo. Tuu kunstiteos pidi märk'mä suurt rahvidõ sõprust.

    Kujjõ pääle joonistõt rahvarõividõ perrä oll' üten veeren vinläne, tõsõn veeren eestläne, keskel lätläne ja leedulanõ.

    A silmnäo oll' kunst'nik näil tegemäldä jätnü. Tuuga vas't taht' tä näüdädä, et nõvvokogo inemise omma kõik' ütte näko ja miilt.

    A säändse as'aga es lepü määnegi tundmalda kunst'nik, kiä jäigi tundmalda. Üts' hummok olli naisilõ silmnäö kah tett. Vinläne naard' laja suuga. Eestläne ikk' nii, et silmävesi tsilku viil rõnnagi pääle. Lätläne ja leedulanõ põrnitsi vihatsõlt tõnõtõist.
    Kodoelläi
     
    Vahtsõnõ abielonaanõ uma mehe ja sõbrannaga mõtli Võron Tamula viirde lõbustusparki minnä.

    Värte kõrval ütel' sõbranna sõrmustõt naasõlõ: «Umma miist sa joht sisse vidädä ei saa. Loe, miä tan kirotõt om: kodoeläjidega ei tohe tivolihe minnä!»
     
    ....................
     
    Munaostja
     
    Räpinäh tull' söögikraamipuuti viisakalõ rõivih liinaherrä, kai, miä poodih om, näkk' leti pääl munnõ ja küsse müüjä käest: «Vabandage, kas teil on eraisiku munad?»

    «Kossa hukah, Perilt tuud!» vastas' poodiprovva.
     
     
    Pühämiis' katussõl
     
    Üts' naistõrahvas jalot' Võrol Katariina kerigu kantselei majast müüdä. Sääl panti majalõ parajahe vahtsõt katust. Keriguopõtaja lei esi kah katust.

    Provva kai ülespoolõ, et ku agaralõ opõtaja tüüd tege. Sõs oll' aga nätä, kuis tuu kogõmada hindäle näpu pihta lei. «Kurrat!» rüükse pühämiis' kõva helüga.

    Maas'ka Miili
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!

    Põlva kandih om parasjago pall'o ettevõtlikkõ inemiisi!

    Aokiränik Kivioru Kristo nent, et tegejit lövvüs ka pääliinast vällän. (Äripäev)


     
     Uma Lehe sõbõr!